HILJUTI sõpradega kohvikus vesteldes palusin neil jutu jätkuks iseloomustada Eesti haridussüsteemi. Tahtsin, et nad valiksid ühe inimtüübi, keda hariduskorraldus nende arvates meenutab.
Mehis Tuisk: Viljandi gümnaasiumist kasvagu välja Eesti homne vaimueliit
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Suur oli mu üllatus, kui kaks sõpra väikse mõttepausi järel korraga, kõht kõveras, naerma pahvatasid. Mõlemale oli pähe turgatanud sõnapaar «segaduses teismeline».
Eks ta tõsi ole: poliitilistes tõmbetuultes on hariduses astutud kord ühele, kord teisele poole, kuid ette pole võetud midagi otsustavat. Ka Viljandis.
MÕTTES LINNA gümnaasiumid ühendada pole midagi uut, see on ringi hõljunud juba aastaid. Koostöös haridus- ja teadusministeeriumiga saaks Viljandisse luua ühe riigigümnaasiumi. Ainuüksi selle idee väljapakkumine puhus aga lõõmama vanad kired ning küsimused, millest tugevaim on selgitusnõue: miks? Vastus on lihtne: arenguks!
Gümnaasium kui selline on ettevalmistav aste, mille lõpetaja peaks oma õpinguid jätkama kõrgkoolis või rakenduskõrgkoolis. Viljandi linna andmetel jätkab keskmiselt 60 protsenti gümnaasiumilõpetanuist õpinguid kõrgkoolis, ülejäänud jagunevad enam-vähem võrdselt nendeks, kes astuvad kutsekooli, ja nendeks, kelle haridus piirdubki keskkooliga.
Selles statistikas ei kajastu aga need, kelle haridustee katkeb juba gümnaasiumi ajal. Julgen pakkuda, et reaalselt astub kõrgkooli vaid 50—55 protsenti neist, kes keskkoolis alustavad. Seda on vähe.
KUI NOOR pärast keskhariduse omandamist õpinguid ei jätka, pole tema koolitamine paraku otstarvet täitnud. Sisuliselt oleks ühiskonnale kasulikum, kui need, kes kõrgkooli ei astu, omandaksid kutsehariduse. Viljandisse kavandatav kool peaks vastuvõetavate arvu kahandama ning muutma ka süsteemi, mille alusel sobivaid õpilasi valitakse.
Näiteks aastatel 2003—2006, kui õppisin maagümnaasiumis, sai mulle eredalt selgeks, mis linna gümnaasiume eristab. Tean mõndagi õpilast, kes proovisid astuda Jakobsoni kooli, seejärel maagümnaasiumi ning kes lõpuks olid sunnitud astuma Paalalinna kooli. Jah, nad ise ütlesid, et nad olid sunnitud, sest kahte esimesse neid vastu ei võetud.
Kui linna kolme haridustempli vastuvõtukriteeriumid nii tugevalt erinevad, tuleks kriitiliselt järele mõelda, miks ja mis on selle tagajärjed.
PRAEGU OTSIVAD õpilased ise endale kooli ja kool vastab vähese info põhjal, kas nad on aktsepteeritud. Selle süsteemi võiks keerata pea peale. Nõnda, et ühendkool korraldaks maakonna põhikoolide seitsmenda kuni üheksanda klassi õpilaste hulgas igal aastal katsed ning jälgiks juba varakult õpilaste teadmiste ja võimekuse arengut.
Põhikooli lõpus saadaks Viljandi gümnaasium parimatele kutse sinna kooli kandideerima tulla. Sõnumi, et nood on potentsiaalselt parimad õpilased, keda kool sooviks näha oma nimekirjas tähtede poole püüdlemas. See muidugi ei tähendaks, et need, kel kutset pole, kandideerida ei tohiks, kuid õpilased, kellest on koolil selgem ülevaade, peaksid olema eelisseisus.
Katsed peaksid sisaldama ka eri valdkondade analüüse, mis viitaksid, kas õpilane sobiks pigem humanitaar-, reaal- või mõnda teise suunda. Eesmärk poleks mitte lahterdada, vaid õpilastele tagasisidet anda.
Õpilased peaksid saama järjepidevalt oma arengu kohta ülevaadet, nii et nad teaksid, mis on nende tugevad ja nõrgad küljed ning millistes valdkondades nad võiksid ennast arendada ja missugune võiks olla nende edasine hariduskäik.
Uut kooli luues tuleks üle vaadata ka õppekavad, sest ehkki väga põhjalik, ei arenda gümnaasium praeguses vormis suurt muud peale faktiteadmiste.
Ma pole küll pedagoog, kuid minu kogemused näitavad, et meie õpilased ei ole harjunud rakendama oma teadmisi muuks kui neilt nõutud konkreetseteks ülesanneteks. Et Viljandi koolilõpetanu suudaks edasi viia kogu Eestit, on vaja temas esile tuua loovus ja tutvustada talle innovatiivseid suundi.
On suurepärane, kui õpilane teab, et kaks pluss kaks on neli, kuid mida aeg edasi, seda rohkem on tarvis inimesi, kes oskaksid kaks pluss kahest teha ka kuue või kaheksa. Või vähemalt, et nad ei arvaks, et neli on ainus võimalik vastus. Koolis peab olema võimalik õppida tunduvalt rohkem kui vaid fakte.
ET LUUA tugevat kooli, on vaja ka kõrgel tasemel personali. Ükski õpetaja ei tohiks uude haridusasutusse pääseda otse, vaid alles pärast koolitusi ja täiendusõpet. Värskelt komplekteeritud pedagoogide grupp peaks suutma juba esimesel koolipäeval toimida ühtse meeskonnana, kel on selge, mida, miks ja kuidas nad teevad.
Rajades kooli, mis tegeleb õpilastega võimalikult varakult ja mitmekülgselt, loome ühtlasi kogu Viljandimaa tulevikku. Sotsiaalne kapital, mille toel need õpilased kasvaksid, tooks nad kodukanti tagasi, koos oma loovuse ja vaimsusega. Ja kui mõni neist ei pöördukski tagasi, siis saaks iga Viljandimaa elanik olla uhke nende silmapaistvate inimeste üle, kes kannavad selle kooli lõpusõrmust.
PRAEGU ON viimane aeg tegelda võimaliku reformi sisulise poolega ja seda tuleb hoolega teha. Kui ühendada Viljandi gümnaasiumid vaid vormiliselt, on reform juba eos tühine ja hukule määratud. Sisulised arutelud, kui pealiskaudsed või detailsed need ka poleks, ei tohi takerduda emotsioonidesse ja kartustesse.
Ka mina muretsen oma gümnaasiumi tuleviku pärast, sest selle kooli vaimsus on mind kaugele aidanud. Paraku muretsen ma veel rohkem selle pärast, et Viljandi haridus võib jätta kasutamata võimaluse arengutiiki värsket vett juhtida.
Viljandi ühendagu meie kolm gümnaasiumi ning moodustagu neist õppeasutus, mis oleks enam kui gümnaasium. See peaks olema preakadeemia, mille eesmärk on noori kõrghariduseks ette valmistada. Sealt tulgu Eesti homne haritlaskond ja vaimueliit.