Peeter Mudisti piltidelt näed, milline maailm on

Kunstnik Peeter Mudist. Foto: Ants Liigus

Kunstnik Peeter Mudist ja arhitekt Toomas Pakri said tuttavaks umbes kolmkümmend aastat tagasi prantsuse keele kursustel.

Toomas Pakri imestab mõnikord, et nende sõprus on paljude aastate kiuste ikka tuha all hõõgunud ja mitte ära kustunud. "Vahel me ei kohtu paar aastat, aga see ei tähenda midagi," kõneleb ta.

Nüüd, haiguse arenedes, on Peeter Mudistil oma sõpra Toomast vaja varasemast sagedamini. Siis, kui tal tuleb kuhugi sõita või kui mõnel ta näitusel oleks vaja, et keegi shampanjapudeleid avaks...

Peeter Mudisti maal «Paratamatus elada ühel ajal», rahulolematus nõmedusega. Foto: Postimees.ee

Seegi kord on Toomas Pakri kohal. Skulptuurid ja maalid ootavad Viljandi kunstisaalis uueks näituseks laialilaotamist.

Kuraator Reeli Kõiv ei jäta koos Toomas Pakriga Mudisti maale seintele riputades või raskeid kivikujusid koos postamentidega põrandat mööda nihutades tähele panemata ühtegi autori soovi ega märkust. Niisugust kuuletumist kohtab loomingulise rahva seas harva.

Peeter Mudist põeb Parkinsoni tõbe. Tal ei ole mitte ainult raske oma liigutusi kontrolli all hoida, vaid isegi toolil ilma sealt maha kukkumata paigal püsida.

Kui paarkümmend maali ja sama palju kujusid Viljandi kahes näituseruumis mitme tunni järel kohad lõpuks kätte leiavad, ütleb Mudist, et eks ta ole nüüd siputanud kõigest väest. Ja on kujunenud ilmega rahul. Eriti kunstisaali perenaise Aate-Heli Õuna pakutud triibuliste kangastega ja sellega, missuguse lisaväärtuse need mulgi jooned ta loomingule loovad.

Soojust kiirgav sõber

Peeter Mudist maalib iga päev. Toomas Pakri nimetab seda olukorda filigraanseks akrobaatikaks ning iseloomustab Mudistit kui inimest, kes võtab vastu kõik, mis elul talle pakkuda on. "Mudisti looming sisaldab elu selle kõige mitmekesisemas võtmes. Seepärast ongi ta looming sedavõrd terviklik," kommenteerib sõber sõpra.

"Mina tunnen Peetrit kui head ja abivalmis inimest, aga ka kui meest, kellele ei ole miski võõras," jätkab Pakri. "Viimased geeniuuringud tõotavad ta raskele haigusele ravi. Mudisti kohanemisvõime on aga meeletu. Jah, ta on skeptik, aga elab kahe jalaga maa peal. Kui keegi teda aitama kipub, annab ta märku, et saab ise. Ja kui siis kukub, kukub mõnuga!"

Viljandi kunstisaalis on kesksel kohal hiigelsuur pronksist pea allkirjaga "Noore mehe pea, täis parimaid kavatsusi". Sellel peal on Toomas Pakri nägu ehk teisisõnu: see ongi sõbra portree.

Algul oli Mudist kavatsenud selle pea sisse panna radiaatori, et teos kiirgaks soojust. Näituse kuraator Reeli Kõiv arvab aga, et kuju kiirgab ilma selletagi energeetilist soojust ja radiaatori otsimiseks pole mingit vajadust.

Patsi, Ene ja teiste ülistuseks

Peeter Mudisti skulptuur "Patsi". Foto: Ain Protsin

Mudist mõtestab maailma maalides ja kujusid luues. Oma naise Ene on ta raiunud marmorisse ennast kallistama. See on "Autoportree Enega".

Imekaunis pidi olema mõte, mis peitus kivis, millest on saanud "Patsi". Kummastav on maal "Masseerija ülistuseks".

"Maalimine on rohkem nagu kirjutamine," on Mudist arvanud. "Lisad seda ja toda ja vaatad, kuidas istub. Kivi puhul on tuum algusest peale seal sees olemas. Kivi kallal töötades võid ühte kui teist taibata."

Mudisti tekstid on ta maalide vahel seintel. Sõber Toomas Pakri kinnitab, et kirjutamist peab Peeter Mudist maalimise ja skulptuuride loomise kõrval väga oluliseks. Kirjutamine pakub talle suurt rahuldust.

"/.../ Kivikuju on nii kaalukas, kui on kivi kaal, mis tema nägemisel langeb hinge pealt. See on ligikaudu jama kaal, mis käibelt välja tõrjutakse, kui oled tõele pihta saanud. Ise jääb ta sõnatuks kolakaks edasi," on ta seal kusagil lisanud.

Või: "Pildid on imetlemiseks. Seda võib ikka teha. See on ainus, mis piltidega teha, kui ei tea, mida nendega teha. Kas nendega seoses veel midagi pähe tuleb, on igaühe eraasi. /.../"

19. aprillil 2002 Pärnu uue kunsti muuseumis. Autor maali Usuõpetus ees. Foto: Henn Soodla

Tigu ja tema maja

Arhitekt Toomas Pakri räägib enne, kui ta koos Peeter Mudistiga Viljandist lahkub, millestki väga olulisest, aga selle olulisust ei taipa kohe. Esimesel hetkel tundub, et ta räägib oma tööst, paremal juhul ainelisest maailmast. "Tuleb näiteks arhitektibüroosse tellija, tahab endale suurt ja ilusat maja. Et oleks hästi palju ruumi iseendale ja naisele ja lastele... Ja kui maja ühel päeval valmis saab, selgub, et kokku on kuhjatud vaid tohutul hulgal surnud mateeriat. Ja et seda kuhjates on ära kulutatud osa paremaid aastaid ja neis peitunud energia. Et aina on loobutud ja loobutud, kuid täiesti vale asja nimel!"

Oma mõttearenduse illustratsiooniks leiab Pakri vaimustava näite. "Räägime kas või teost," ütleb ta. "Tigu suudab oma karbiga edasi liikuda vaid siis, kui see talle paras on. Kui karp on liiga suur, kaotab tigu oma liikumisvõime. Niisama on ka inimesega. Kui ta kuhjab enda ümber tuhandeid asju, rohkem kui hädasti vaja, siis elab ta elust mööda. Elada tuleb elavale!"

Kui Mudisti näitus on Viljandis kolm päeva lahti olnud, meilib Toomas Pakri toimetusse ühe mõtte. "Veel midagi. Teost rääkisin. Aga Parkinsoni (Peetri haiguse nimekaim) seadus ütleb (ligikaudselt): "Kui firma saab valmis oma peahoone, siis on oodata ta pankrotti. See tähendab, et firma tegeleb ülemäärase ainelise kesta loomisega, selle asemel et tegelda oma põhiülesandega.""

Küsi kivilt

Peeter Mudisti päranisilmne, paokil huultega "Küsikivi" on võimalus suhelda Loojaga. Iga päev joonestuslaua taga oma mõjukate tellijate ülesandeid täitev arhitekt Toomas Pakri usub seda võimalust ja kasutab.

Peeter Mudisti «Küsikivi». Foto: Aime Jõgi

"Kui inimene tahab Jumala poole vaadata, siis ei tule tõsta silmi mitte taeva ja lõpmatuse poole. Jumalaga kohtumisele viiv suund on sissepoole minek. Kui ületada lõputud tasandid selles suunas, võib inimene Jumalale läheneda!" arvab ta.

Ehk nagu Mudist on kirjutanud: "On asju, mis haaravad kõrist, ja need ongi kõige tähtsamad."

Aime Jõgi

"Kive tahudes muutusin teiseks inimeseks. Mu mõtted muutusid just selle järgi, kuidas tahutav pind alanes. Ja sama aeglaselt ja sama kindlalt, nagu käib vananemine. Oleks imelik, kui aega ei kardaks. Olen sekkunud ajavoolu nende kujude kaudu. Ja mõte taob taas –— oli seda nüüd vaja." (Peeter Mudisti tekstist "Kujud näitusel".)