Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2024/10/18/16427068t1hfe14.png)
Nädal aega tagasi avati Viljandis uus kasiino. 24 kavalate tulukestega mängumasinat seisavad hämaras saalis silmi vidutades ja punane vaip põrandal on valmis kütma uute külastajate kirgi.
Paljud kutsutuist tunnistasid, et nad on kasiinos elus esimest korda ja tulid peamiselt uudishimust. Kellelgi sisseastujaist pudenes spontaanselt üle huulte lause: "Näeh, missugune mängupõrgu!"
"Ei ole ju põrgu, miks siis kohe põrgu?" küsis saalitöötaja solvumist näideldes.
Avakõnes rääkis kasiinode grupi perenaine lihtsalt ja loomulikult meelelahutuse osast inimeste elus ja võrdles mängumasina ees istumist pubis või kinosaalis viibimisega. See ei saavat millegipoolest hullem olla! "Astuge ikka läbi, kui teil leidub tunnike vaba aega!" kutsus ta.
Ainult üks nõks on asjal, ja see tuli pärast kogemata jutuks. Ühestki kasiinost ei leia te mitte kunagi kella ning ruumides puuduvad aknad, kust päevavalgus või argirutt sisse paistaks.
Panuseid tehes ja kombinatsioone püüdes ei tohi teid "võidu teelt" eksitada ei aeg ega kohustused. Tunnike kaotab silmapilk oma piirid.
Aime Jõgi