Riigikogu liige Jaanus Marrandi peab vajalikuks eluviisitoetust

Järva- ja Viljandimaalt Riigikokku valitud Jaanus Marrandi on lõpetanud põllumajandusülikooli hüdrotehnikainsenerina ning töötanud aastaid Estonia kolhoosis ja pärast põllumajandusreformi Estonia osaühingu juhatuses.

Legendaarse põllumehe Heino Marrandi noorim poeg Jaanus Marrandi tunnistab, et tema poliitilisele karjäärile on tuntud nimi kindlasti kaasa aidanud, kuid tööd ja tegusid tuleb ikkagi endal teha.

Estonia tegevus on edukalt jätkunud. Oma osa selles on kindlasti Jaanus Marrandil ning vähemalt Järvamaal on see ka teada.

Jaanus Marrandi, olete öelnud, et enne surevad Eestis talud välja, kui me Euroopa Liitu jõuame. Meie põllumehed on ju juba Euroopast abi saanud.

"Paljudega võib see tõesti nii juhtuda, et tegevus tuleb lõpetada. Ega SAPARD-it saa võtta nagu imerohtu, millest kõik talud õitsele löövad.

Meie majandusmudelit vaadates on selge, et euronõuetele vastavaid piimafarme suudavad praegu rajada ikka vaid suure karja omanikud. Kui talus on sada lehma ja need annavad 6000 kilo piima ning praegu on piima hind umbes kolm krooni, siis on aastakäive umbes kaks miljonit. Sellest jääb kasumina kätte kõige rohkem 200 000 krooni. Nii on sajapealise karja puhul.

Kui suur saab aga olla kasum, mida võiks investeerida, kahekümne või kümne lehma korral?"

Kas Lääne-Euroopas on ainult suured talud?

"Euroopa Liidu keskmine lehmade arv talus on 23-24. Seal makstakse lihtsalt nii palju peale. Aga kui vaadata sealseid arenguid ja uuemat tehnikat, siis liigub kõik suurenemise suunas. Näiteks Ida-Saksamaa tootmine ei sarnane hoopiski Lääne-Saksa omaga ja veel vähem sarnaneb see 1939. aasta omaga.

Meil teatavasti nii palju peale ei maksta kui Lääne-Euroopas. Pealegi on karta, et kui meie Euroopa Liitu jõuame, on ka sealsed põllumajanduse toetamise põhimõtted muutunud."

Miks meie põllumajandus siis nii õnnetus seisus on?

"Valik tehti juba 1992. aastal. Siis räägiti inimestele maareformi alustades, et tehku nad talud. Inimesed said maa tagasi ja tegidki talud, aga majandusmudel valiti kohe selline, et võeti eeskujuks Euroopa Liit, kus põllumajanduses töötab vaid viis protsenti elanikkonnast.

Need asjad ei käi ju kokku! Majanduspoliitika ei vastanud absoluutselt poliitilisele propagandale, mida tehti. Inimesi lihtsalt peteti poliitikute häälte huvides tegelikule sisule mõtlemata.

Leedus tehti teine valik, maksti talunikele tohutu raha peale, ja kümne lehmaga talu on seal juba kõva tegija."

Kas sellega saavutati midagi?

"Ei saavutatud — põllumajandus on Leedus kehvemas seisus kui meil. Siit tulebki välja, et oleksime pidanud valima vahepealse tee. Me ei suuda üles upitada 10—20-hektarist tootmist ja tegelikult ei ole Eesti maaelu huvides ka ülisuur tootmine, mis vaesestab mingil määral maaelu.

See on lihtsalt majanduse põhitõdedest arusaamise ja poliitiliste valikute küsimus: kas tahetakse inimestele tõtt rääkida või valetades valimistel hääli saada.

Eestis oleks võinud valida ka mudeli, kus maaelu oleks vähem kannatanud, aga kes seda oskab ütelda, kuidas kõik oleks välja kukkunud. Tagantjärele tark võib igaüks olla."

Ise te esindate ju suurtootmist.

"Jah, ma esindan suurtootmist. Olen osaühingu Estonia nõukogu esimees. Meile oli see parim valik. Meil oli tootmispotentsiaal, mida me ei lasknud hukka minna. Meil ei olnud ka muid tingimusi, et väiketalupidamine oleks hakanud tekkima. Ma ei tea, kas meil üle terve Oisu valla oli kümme eralehma või ei olnud.

Inimene oli harjunud sellega, et käib majandis tööl ja saab sealt suure palga. Omal ajal oli isegi ütlus, et see, kes on viis aastat Estonias töötanud ja pole maja ehitanud või autot ostnud, on ise loru.

Igas paigas olid põllumajandusreformi ajal omad valikud. Ei saa öelda, et üks tee on see ainuõige. Lihtsalt tootmise edasise uuenemise käigus on nüüd meie vallas vaja leida rohkem võimalusi mittepõllumajanduslikeks töökohtadeks."

Milline on praegu Estonia keskmine palk?

"4400 krooni ringis. Parematel traktoristidel on see 7000—8000 krooni kuus. Hooajatöödel pole aga ka kümnetuhandesed kuupalgad haruldased.

Ma pean ka seda ütlema, et Vene ajal oli meil 120 traktoristi, nüüd on neid 45. Ka lüpsjate arv on poole väiksem, kuigi lehmade arv on sama. Haritavat maad on meil kolhoosiaegse 6400 hektari asemel 8500. Üldse oli töötajaid 800, praegu on 300."

Nii et teie töömees elab paremini kui keskmine, ütleme sajapealise piimakarjaga talunik.

"Ega selliseid talunikke Eestis väga palju olegi. Taluperemees on siiski omaenda peremees ja kui ta on tubli mees, võib ta paremini elada kui ühingu tööline. Tipptalumehed elavad igal juhul paremini kui töömehed.

Muidugi saavad meie mehed tihti töötada ka maailma mõistes tipptehnoloogiaga. Ma arvan, et nad on väga head töölised, kes oskavad ja tahavad tööd teha. Neil peab olema ka võimalus hästi teenida.

Aga meil on ikka palju niisuguseidki talusid, kus on 20—25 hektarit põldu ning kus töötatakse vanade traktorite ja kombainidega. Nemad küll endale eriti midagi lubada ei saa."

Milline nende tulevik on?

"See on riiklikus mõttes väga oluline küsimus, sest ka neile inimestele on vaja leida mingisugune elamisvõimalus. On näiteks keskkonnatoetused maa korrashoidmise eest. Ma kujutan ette, et ühele perekonnale, kellel on paar lehma ja kes ei suuda piima müüa kombinaati, võib maksta keskkonnatoetust teatud territooriumi korrashoiu eest.

Teine võimalus on just Lõuna-Eestis, kus talud võiksid hakata kasvatama korralikke tõulihaveiseid.

Üks osa talunikke peab ilmselt võtma maaostulaenu ja oma tootmist laiendama. Seda laenu on võimalik ka praegu võtta. Ma kujutan ette, et riik ei tohi kõiki neid inimesi ula peale jätta, tuleb eluviisi toetust maksta. Tuleb leida sooduslaenuvõimalusi just väiketootmise edendamiseks.

Paljud suudavad end ehk ka väiketootmisega Euroopa Liitu astumiseni pinnal hoida."

Te olete astunud välismaalastele maa müümise vastu. Miks?

"Praegune maa hind Eestis on ligi 30 korda väiksem kui Euroopa Liidus keskmiselt. Kui Eesti läheb Euroopa Liitu ja sinna ta ilmselt läheb, siis oletame, et maa hind ei tõuse meil küll 30 korda, aga viis või kümme korda see ikka tõuseb.

Maa kuulub aga sageli suhteliselt väikeste tükkidena linlastele, kes soovivad seda müüa. Teisalt põllumeestel tihti maad ei jätku. Peaks olema Eesti põllumajandusettevõtluse huvides, et kujuneks välja tugev omamaine ettevõtlus, mis suudab konkurentsi pakkuda.

Kui Eesti on Euroopa majandusruumis, siis on siin võimalik saada ju suhteliselt suuri toetusi põllumajandustootmiseks, ja et maa on suhteliselt odavalt käes, siis osa tootmist tuuakse kindlasti siia.

Ma ei taha mingit välismaalaste foobiat arendada. Kui maa on söötis, mitte keegi piirkonnas seda ei taha ja tööd ka ei ole, siis võib-olla ongi selle välismaalastele müümine ainus tee."

Tiina Sarv