Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2024/10/18/16427068t1hfe14.png)
Karate pole oma õnneks või õnnetuseks otseselt spordialaks liigitatav. Võistlused ja tegelemine sportliku karatega on vaid osa selle huvitava ja raske kunsti pärusmaast.
Tipptasemel meistrite esinemine on tõeline kunstiteos ja emotsionaalselt nauditav. Et sinnamaani jõuda, on vaja väga palju pühendumist, tööd ning nagu igal alal, ka teatud protsent annet.
Kui näiteks kaugushüppetreeningutega alustanu võib võistelda peaaegu kohe, siis karateka peab harjutama vähemalt paar aastat, saavutamaks kontrolli tehnikate üle, mida on tunduvalt rohkem kui ükskõik millisel spordialal.
Seetõttu võib medalitesadu loota vaid siis, kui on tagatud võimalused ala viljelemiseks ja propageerimiseks, mis omakorda toob ka võitjate järelkasvu. Püramiidi tippu saab ehitada ikkagi vaid siis, kui on rajatud vundament ja ehitis ise.
Rõhutan siinjuures veel kord, et sportliku karatega tegeleb ala harrastajate üldkogumist vaid teatud osa, need, kes seda ise soovivad ja kellel on selleks ka eeldusi.
Medalid ei ole kunagi olnud karate eesmärk. Põhiline on olnud ning on ka praegu eetilise ja vastutusvõimelise inimese kasvatamine. Just sellepärast on mõistetav spordiametnike leige ja kohati isegi vastumeelne suhtumine karatesse, kuigi ideaalis on spordil ja karatel üks ja seesama üllas eesmärk: kõlbelise kodaniku kasvatamine.
Sportliku karate harrastajate kitsas ring on suutnud küll mingi almuse spordi keskliidult välja santida, kuid see on jäänud peamiselt Tallinna. Ülejäänud Eesti karateharrastajad tegutsevad lapsevanemate rahakottide najal, isemajandavalt ja mittetulundusühingutes.
Õigustatult kerkib küsimus, mille poolest on viiulit õppiv poiss või käsipalli harrastav tüdruk parem lapsest, kes tahaks tegelda karatega. Tasu selle harrastuse eest on ebaõiglaselt kõrge, sest ei linn ega riik ei doteeri saaliüüre, treeninglaagreid, võistlusreise jm.
Milles on küsimus? Kas suhtumises, suutmatuses, tahtmatuses või hoopiski pirukas, mida teatud seltskond ise vaikselt ja kiivalt nosib? Oskamatuses vaevalt, sest põhiliselt entusiasmi najal püsinud Viljandi karatel on ette näidata piisavalt häid sportlikke saavutusi ka Eesti mastaabis, lisaks tipptasemel korraldatud võistlusi.
Võimaldamaks Viljandi lastele ja noortele karatega tegelemist, on vaja, et karated tunnustataks kui ühte paljudest laste vaba aja sisustamise ja tõhusa kasvatustöö võimalust. See eeldab linna- ja maakonnajuhtide pooldavat suhtumist karatesse ning tingimuste ja võimaluste loomist karatega tegelemiseks.
Jään ootama objektiivseid ja edasiviivaid arvamusi.
Tiit Jürmann,
1. Dan FKF