PLAADISOOVITUS: Valkoneni arhiiv valguse käes

(Andres Valkonen, "Valgus". CD ja kassett.)

Rõhuv enamus plaadil olevatest lugudest on tuttavad küllap kõigile, eriti muidugi veidi vanemale generatsioonile. Kõrvade vahele kulunud köögis pragisenud plekisest raadiost või suvesimmanil kedratud paberlindilt või pagan teab kust.

On sadu ja sadu laule, mille puhul teatakse heal juhul vaid esitajat ning helilooja ja sõnade autor on jäänud sootuks tagaplaanile. Andres Valkonen on üks nendest paljudele nimetutest viisiloojatest. Tõsi jah, ka oma esimesel autoriplaadil ei kipu ta oma nägu ja välimust eksponeerima, vaid piilub tagasihoidlikult ja malbelt ühe silmaga vastu kusagilt kaanenurgast.

Suuremat osa kogumikul leiduvatest lugudest varem plaadile kraabitud polnudki. Parimad palad on aga sisse lauldud ja mängitud juba nii kolm aastakümmet tagasi. Eredamad hetked ongi koos Valkoneni enda kunagise bändi Väntorel kahe looga. Plaadi tipphetk, vähemalt mulle, jõuab kätte kogumiku keskel koos palaga "Öö aed" Peeter Väljaku ja U.D.A. esituses.

Üldiselt on esindatud peaaegu kogu Eesti popmuusikute kaader, alates Vraidist ning lõpetades Joala, Mägi ja Linnaga. Vürtsi lisavad rariteedid kunagiselt kuumalt tüdrukutebändilt Merl ning rokkooperist "Põhjaneitsi".

Koledate ümbriste ja veel koledama sisuga odavad rahva-tseedeed on kindla peale aidanud tekitada eesti helikandjate suhtes eelarvamuse. Ega need va eelarvamused midagi head muidugi tähenda. Siiski tundub, et ehedamat kerget muusikat tehti Eestis siis, kui raalid võtsid enda alla terve majakorruse, stilistidest ei osanud keegi undki näha ja vingemad mehed teadsid juba, et kassettmakid on olemas.

Margus Haav,

muusikasõber