Hüvasti, Endel Veliste — Veli!

Täna kell 15 jätavad Viljandi kultuurimajas Endel Velistega hüvasti omaksed, kadunule lähedased ning teda tundnud ja talle võõradki inimesed.

"Aega ei anta tagasi, ei elus ega surmaski." Nii ütles kohalik kirjamees Siim Kärner oma mullu ilmunud raamatus "Kuusteist aastat hiljem", milles leidub ka Endel Veliste kirjasõnaline portree.

Kui teos aasta tagasi heal paberil, ilusasti kujundatuna ja Endel Veliste fotodega illustreerituna ilmus, ei olnud sellel ütlemisel erilist tähendust. Täna on, sest Endel Veliste on läinud toonela teile, tema elu on minevikuks saanud.

"Ma pildistan ka siis, kui ma ei pildista," on Endel, omade keskel Veli sõnanud. Tema silm otsis alati kaadrit ja leidis selle. Ta valis õiget kaadrit ka teiste tehtud piltidelt, näidates, kuidas foto saaks õige näo pärast kadreerimist.

Velistel oli kunstniku silm. Kunstikuks ta ju sooviski, kuid temast ei tulnud graafikut, sai hoopis fotokunstnik.

Tema lemmikud olid mustvalged pildid. "Mustvalge toob hästi valguse ja varju välja," põhjendas fotograaf, kinnitades, et hea foto polegi muud kui valguse ja varju õige vahekord. Mustvalge hindajat arvestades panime Velistele pühendatud read "Sakala" kolmandale küljele, mis on mustvalge.

"Kolmkümmend aastat järjepanu pildistasin Ugala uuslavastusi. Igal aastal oli keskeltläbi kuus uut etendust, igaühest tegin umbes sada võtet," on ta rääkinud. See teeb kokku ligikaudu 20 000 negatiivi.

Niisama hasartselt pildistas ta toonaseid lüpsivõistlusi, külvimehi, Viljandi vanalinna ja selle katuseid, saja-aastasi inimesi, uusehitisi — mida kõike. "Sakala" päevapiltnik talletas hetki, millest said ajalookillud.

Harva oli neid kordi, mil Endlil polnud üle õla rasket fotokotti ja selles üht või mitut fotoaparaati mitme objektiiviga. Kuid neid kordi siiski oli. Siis oli kogu tema olemisest näha, et kaotsi jäi läks väga hea foto.

Nüüd on nii fotokott kui ka tema head aparaadid peremehest priid.

Endel Veliste (1930 — 2001)

Endel Veliste sündis ja kasvas Pärnumaal Uulus, kus ta sai alghariduse. Keskkooli lõpetas ta Pärnus. Sel ajal hakkas ta ka fotograafiaga tegelema.

Endel Veliste soov saada graafikuks ebaõnnestus, sest ta kukkus Tallinna Tarbekunsti Instituudi sisseastumiskatsetel läbi. Ta lõpetas Tallinna Õpetajate Instituudi ajalooõpetaja kutsega ja suunati Uusna kooli.

1955. aastal kutsus toonane ajalehe "Tee Kommunismile" toimetaja Kalev Raave Endel Veliste põllumajandusosakonda juhatama, pidades ühtlasi silmas tema fotograafioskusi. Tol ajal ja aastaid hiljemgi polnud toimetusel fotograafikohta. Siis otsustati neid asju Moskvas.

Endel Veliste oli vahepeal kohaliku raadio toimetaja ning komsomolikomitee ja pioneeride maja töötaja.

Esimesena kirjutas ajalehefotograafi ameti tema tööraamatusse Eesti Telegraafiagentuur 1961. aastal. 1962. aasta 1. juunist kuni 2000. aastani töötas Endel Veliste Viljandimaa ajalehe fotograafina. Viimasel aastal tegutses ta vabakutselisena, olles füüsilisest isikust ettevõtja.

Endel Veliste esimene karikatuur ilmus 24. detsembril 1949 Pärnu ajalehes "Töörahva Hääl". Järgmisest aastast alates trükiti selles lehes ära hulk tema karikatuure ja joonistusi, sealhulgas plakateid.

Esimene Veliste foto ilmus 28. veebruaril 1950 Pärnu ajalehes ja teisteski väljaannetes. Pildil oli NSV Liidu Ülemnõukogu saadikukandidaat Voldemar Oja, kes kandideeris Pärnus.

1953. aastast alates leidus ajalehtedes tema koostatud ristsõnu spordi, kirjanduse, geograafia ja muudel teemadel.

Viljandi ajalehes "Tee Kommunismile" oli 16. jaanuaril 1955 tema esimene fotosõnum Uusna koolist, kus ta töötas õpetajana.

Paarkümmend aastat juhtis Veliste Viljandi fotoklubi, mis tegi oma ettevõtmistega Eestis ilma. Ta on osa võtnud kõikidest üle-eestilistest fotovõistlustest.

Endel Veliste omandas nii Eesti fotomeistri kui ka Eesti NSV teenelise ajakirjaniku nimetuse. 1996. aasta tegevuse järel sai ta Viljandi aasta isiku nimetuse (teisena, esimene oli August Maramaa).

Helgi Kaldma

Endel Veliste oktoobris 1997. Raekoja ligidal asuv monument, mille taha ta on varjunud, meenutab viljandlastele meie kuulsaimat kunstnikku Johann Kölerit. Endel Veliste jäädvustas Köleri sammast fotos igal aastaajal ja igasuguse ilmaga, pintslitega ja pintsliteta.

FOTO: ELMO RIIG

Tuntud nupumees Veli

"Pole sellist katkist asja, mida Veli parandada ei mõista," kiitsid "Sakala" toimetuse naised alailma oma fotograafi oskusi. Oli see siis vihmavari (vanasti polnud neid saada), kingalt pudenenud konts või vana kapi varisev uks.

Oma fotovärgi käepärasemaks muutmise leidudest on Veliste koostanud albumi "Nuputasin", milles fotod ja tekst täiendavad teineteist. Näiteks on seal kohver-suurendusaparaat kahes variandis ning kapp-laboratoorium.

Albumi ühelt leheküljelt vaatab vastu foto suurendusaparaadi lisaseadmest, mis võimaldas pildi suurendusastet muuta kiiresti ja mugavalt, teisel fotol näeb auguliseks täksitud voolikut, mis kiirendas pildipesu.

Aeg teeb oma töö. Täna pole neid atribuute ajalehefotograafidel töös enam vaja, sest filme ja pilte nad ise enam ei ilmuta.

Helgi Kaldma

Endel Veliste oli mitmekülgne

Endel on elus paljusid asju proovinud. Ta on laval mänginud ühekorraga nii kitarri kui suupilli ning ette kandnud estraaditükke.

Kooliajal on ta teinud akrobaatikat ja visanud jalustrabavaid saltosid. Noore mehena õpetas ta Uusna kooli poistele võimlemist. Endlil on floretis teine järk, samuti suusatamises.

Sõjaväes maalis ta ohvitseride käekellade sihverplaatidele miniatuurse pintsliga tanke ja muud sõjatehnikat.

Endlil oli kaua aega tegemata Viljandi panoraamfoto õhust. Lõpuks sai ta selle lennukilt tehtud, kuigi ta oli valmis ka õhupalliga taevasse tõusma. "Vaid vee all pole ma pildistanud," ütles Veliste.

Aime Jõgi kirjutisest "Veliste näeb maailma läbi objektiivi" "Sakalas" 22. veebruaril 1997

Ühe krooniku lugu

Läti Hendrik kirjutas "Liivimaa kroonika", Endel Veliste, tõenäoliselt sellele mõtlematagi, Viljandi, Viljandimaa kroonika.

Kui Jaan Riet, kes oli omal ajal sama tuntud ja tegus fotograaf kui Endel, jõudis oma eluajal teha ligi 80 000 fotot, siis võib Endel ennast küll fotomiljonäriks pidada.

Endli fotokaamera, välklambi valgusvihus on seisnud Kossõgin, Käbin, Vaino, Mart Laar, Lennart Meri, Edgar Savisaar, Boriss Polevoi raamatu "Jutustus tõelisest inimesest" peategelase prototüüp Maresjev, German Titov, Karl Ader, Elle Are, Aleksander Sats, Leonhard Merzin, Jaan Tooming, Väino Uibo, Luise Vaher, Vello Lattik, Boris Pau, Paul Kondas, Evald Reier, Juhan Muks, Lydia Nirk Soosaar...

Ei, aitab! Miljon tähemärki, miljon fotot, nime — need on erinevad asjad.

Viljandimaa kroonikuna on Endel iseenesest mõistetavalt jäädvustanud Viljandi haigla ja Ugala teatrimaja ehitamise loo ning Ugala uuslavastused. Olid fotoseriaalid ja kolm oma fotoalbumit. Soome—Eesti fotovõistluselt on ta ära toonud esikoha, paaril korral on talle sealt jagunud ka teisi ja kolmandaid kohti. "See oli liidu ajal prestiizhikaim konkurss," ütles Endel.

Või "Kolme torni" lugu. Kõigepealt nägi see trüki- ja ilmavalgust Viljandi fotoalbumi esikaanel, siis ajakirjanike kokkutuleku mälestussärkidel, siis galanteriikombinaadi Linda kirjaplokkidel. Kullasepaäri tellis sama foto motiivi kasutades Pantsusmaalt hõbedased seinaplaadid...

Aega ei anta tagasi, ei elus ega surmaski.

Katkeid Siim Kärneri 2000. aastal ilmunud raamatust "Kuusteist aastat hiljem"