Eelmisel nädalal Viljandimaal käinud siseministri Marko Pomerantsi valitsusala eelarvet on kärbitud proportsionaalselt rohkem kui mitme teise ministeeriumi oma. Samas pole siseministeeriumi kanda olevad ülesanded sugugi väikeste killast.
Juhtkiri: Maine hind
6. aprill 2010, 17:22
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nii on politseinike ja päästetöötajate palgad ning töökohtade koondamine viimase aasta jooksul mitut puhku teravalt päevakorrale kerkinud. Ehkki sisejulgeolek tundub olevat teema, mida odavat populaarsust haistvad poliitikud saavad ära kasutada loorberite lõikamiseks, on selles vallas sõna võtnud ka päris lihtsad kodanikud. See näitab, et inimesed on oma eluolu ja vara pärast tõesti mures.
Nüüd seisab siseministeeriumil ees paras pähkel: turvata NATO tippkohtumist. Nagu selliste kaalukate sündmustega seotud asjaajamised ikka, on see ühest küljest auküsimus. Teisalt on tegemist kuluka kohustusega. Nii võib siseministeerium tunda ennast nagu taluperemees, kes peab ikaldusaastal tütre mehele panema. Piltlikult öeldes saaks kena ja korraliku pulma 60 miljoniga, aga et surm ka ei võta sealt, kus pole, tuleb hakkama saada 38 miljoniga. Ministri arvates ei jää me mainitud summaga kõrgete külaliste ja kogu maailma ees häbisse.
Muidugi tuleb pererahval selleks kõvasti püksirihma pingutada. Kuid kas arvestada pererahva hulka vaid piirivalveametnikke ja politseinikke, kelle palgaks ei jätku raha ning kes peavad tänavu palgata puhkust võtma? Või oleme me kõik pererahvas ning anname endast parima ise oma vara kaitstes, seaduskuulekalt käitudes ja korrarikkumiste suhtes valvsad olles? Kas ja kui kaua me suudme korvata arvult aina vähenevaid patrulle ja üha kesisemat liiklusjärelevalvet?
Oma lähiajaloost teame, et võimatuna näiva ülesandega on võimalik edukalt toime tulla, kui see on rahva ühtne tahe. Iseküsimus on, kui üksmeelselt me arvame, et NATO tippkohtumise õnnestumine väärib jõupingutusi, sest see on küll kulukas, ent samas hindamatu võimalus riigi mainet kujundada.
Kas oleme võimsas Atlandi alliansis väiksemad vennad või võrd- ja usaldusväärsed partnerid? Kas peaksime panuse tegema välisjulgeolekule, sest siseasjadega saame raskuste kiuste iseseisvalt hakkama?