Toomas Rähn: Kuhu jääb demokraatia?

Toomas Rähn Foto: Elmo Riig / Sakala

Kolm aastat tagasi käisid laiaulatuslikud arutelud Viljandi koolivõrgu tuleviku teemal. Nendesse olid kaasa haaratud kõik asjaosalised, õpetajad, volikogu hariduskomisjon. Toimusid avalikud debatid.

Mõttevahetuse tulemusena kinnitas volikogu oma otsusega, et Viljandi gümnaasiumides jätkub niinimetatud evolutsiooniline areng. See tähendab, et kõik gümnaasiumid töötavad seni, kuni neil õpilasi jätkub ja nad suudavad kehtestatud õppekava täita.

Viimasel poolel aastal on osa võimulolijaid asunud volikogu kehtivat otsust eirates ette valmistama koolivõrgu reformi. Mingi seltskond on võtnud vastu otsuse lõpetada Viljandi koolide evolutsiooniline areng.

Ei volikogus, volikogu hariduskomisjonis ega kusagil mujal ole peetud avalikke arutelusid, milline koolivõrk võiks Viljandile parim olla.

Viljandi volikogu 31. märtsi istungil küsis Jakobsoni gümnaasiumi direktor Eero Järvekülg linnavalitsuselt, kas on plaanis korraldada ümarlaudu, kus kavandatava reformi suhtes kõhkleval seisukohal olevad inimesed saaksid võrdsel positsioonil olles istuda koos reformi eestvedajatega ühise laua taha.

Seal oleks võimalik arutada kõnealuse ümberkorralduse häid ja halbu külgi või ehk leida ainult ühe gümnaasiumi variandile parem alternatiiv. Viljandi abilinnapea Helle Aunap vastas, et selliseid ümarlaudu planeeritud ei ole.

Jääb mulje, et mingi väike seltskond võimulolijaid on otsustanud, mis on Viljandile parim, ja keeldub igasugustest sisulistest diskussioonidest. Ma ei pea seda demokraatlikuks linna juhtimiseks.

Ma ei arva, et praegune koolivõrk on Viljandile ilmtingimata parim lahendus. Võib-olla on, võib-olla mitte. Kindlasti pole ma aga seisukohal, et ainult üks gümnaasium oleks Viljandile hea.

Ehk oleks mõistlik kaaluda näiteks ka seda varianti, et Viljandisse loodaks üks riigigümnaasium ja üks munitsipaalgümnaasium? Kahe kooli tarvis jätkub meil õpilasi küll ja küll.