iDeal kampaania

Soosaarte hobusearetusdünastial täitub ümmargusi tähtpäevi

Täna möödub sada aastat Viljandimaa hobusearetaja ja Tori Hobuste Tõuseltsi kauaaegse sekretäri Johan Soosaare sünnist.

"Nii mu isa kui vanaisa pühendasid oma elu Tori hobuse tõuaretusele," kõneleb filmimees Mark Soosaar, ühe Johani poeg ja teise pojapoeg. "Tänu vanaisa tegevusele loodi 1920. aastal Viljandi Hobusekasvatajate Selts, millest hiljem kujunes välja Tori Hobuste Tõuselts."

Johan Soosaar seeniori sünnist möödus sel kuul samuti ümmaegune arv aastaid, 135. See mees juhtis aastaid Tori Hobuste Tõuseltsi, kusjuures ta poeg, Johan Soosaar juunior oli selle sekretär.

1929. aastal hakati Viljandis välja andma ajakirja "Meie Hobune", mille juures mõlemad Johanid tegevad olid. Vanem neist valiti ennastsalgava ja silmapaistva aretustöö eest 1930. aastal Tori Hobuste Tõuseltsi auliikmeks. Sama seltsi auliige on olnud ka Eesti Vabariigi president Konstantin Päts.

Tõuraud murdis poisi varba

Mark Soosaar mäletab hästi neid pärastsõjajärgseid aegu, mil nende kodus Viljandimaal Laane-Suki talus seisis seina ääres üks pika varrega raud, mille otsas olid läbipõimununa tähted T ja S. "Need tähendasid tori sugu," seletab ta. "Tähtedega raud aeti sütel kuumaks ja tõuraamatusse märgitud hobustele põletati sellega märk tagumiku peale. Mõtlesin alati, kui valus võib loomal olla, kui seda talle tehakse."

See raud kukkus kord väikesele Mark Soosaarele jala peale ja murdis poisi varbaluu, misjärel ta seda rauda enam silmaotsaski ei sallinud.

Mark Soosaar jutustab veel, kuidas ta suuremaks kasvades ka ise raske tori hobuse selga oli kippunud ja isa palunud, et see teda "hobuse otsa" aitaks. "Isa pahandas minuga selle keelevääratuse pärast alati ja nõudis, et ütleksin "hobuse selga"."

Oma isa on Mark Soosaar jäädvustanud "Eesti talufilmis".

Tütar igatseb koju tagasi

Viljandi lähedal asuv Laane-Suki talu on olnud mitmeid põlvi üks Eesti silmapaistavamaid hobusearetustalusid. "Eestis ei olnud selliseid palju, nii kümmekond," lisab Mark Soosaare arhitektist õde Kiira Soosaar. "Juba meie vaarisa Adam Soosaar tegeles hobustega."

Oma isa mäletab Kiira Soosaar väga kärsitu ja tööka, kuid hea südamega inimesena. "Ma usun, et Mark on temalt palju pärinud, sest on väga oma isa moodi. Mark on ka ise Kihnus ja Manijal elades hobuseid kasvatanud."

Kiira Soosaare sõnul hoiab nende pere seniajani aardena alles Laane-Suki talu päevaraamatuid, kus on kirjas kõik tööd ja sündmused, mis päeva jooksul aset leidsid, samuti ilmavaatlused. Kahjuks on kunagi hiilanud talust praegu alles varemed. Vahepealsetel aastatel oli Laane-Suki üks Viiratsi suurmajandi osakondi.

"Meie pere pääses üle noatera küüditamisest," meenutab talutütar. "Põline kodu tuli siiski maha jätta, sest isale ei antud Viljandimaal enam tööd. Varjupaiga leidsime Pärnumaalt. Audru sovhoosis said isa hooleks sead ja lehmad, mis teda kui eluaaegset hobusemeest väga masendas."

Nüüd kuulub Laane-Suki jälle Soosaartele, täpsemalt Kiira Soosaarele ja tema isa esimesest abielust sündinud tütrele Vivenile. "Usun, et kunagi tulen sinna tagasi," ütleb praegu Tallinnas elav Kiira Soosaar oma isa 100. sünnipäeval.

Aime Jõgi

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles