Pimedatel on lobi nõnda lahja, et ei jätku maitsekski

Viljandi pimedad tähistasid oma tootmispunkti 35. sünnipäeva teadmisega, et neil on kolm harjategijat, kellest ühelegi tööd ei jätku.

Lõuna-Eesti Pimedate Ühingu Viljandi osakonna esimees Aldo Prikk nentis kibeda muigega, et tema on viimase poolteise aastaga harjade valmistamisega teeninud 380 krooni ja see on kõik.

Viljandi harjategijad kuuluvad Tartu osaühingu Epitar tööliste hulka. Firmal on harjatööde tellimusi üha raskem hankida ja kõigile tööd paratamatult ei jätku.

"Viljandis Posti tänaval asuvad tootmisruumid sulgesime juba neli ja pool aastat tagasi," ütles Aldo Prikk. "Nüüd on meile jäänud veel vaid kodus harjade tegemise võimalus. Kaheksakümnendate lõpul aga jätkus Viljandis tööd kümmekonnale nägemisinvaliidile. Tänu Vene turule töö siis otsa ei lõppenud."

Eilse tähtpäeva puhul Viljandis viibinud Lõuna-Eesti Pimedate Ühingu esinaine Eva Kirillova seletas, et kuigi Epitar saab tööd pakkuda tõepoolest vaid jaopärast, püüab ta töölepinguid mitte katkestada, sest koondamistasudeks niikuinii raha ei jätku. Elatakse põhimõttel: pigem lahjem lobi, aga igaühele natuke.

"Need vähesed tellimused, mis me saame, nõuavad sageli kiiret täitmist või on mingis suhtes eritellimused ja neid on võimalik täita vaid Tartu tsehhis," seletas ta. "Kodutööd tuleb harva."

Epitari osakonnajuhataja Aare Raigna rääkis, et peamiselt lähevad Eesti pimedate käsitsi tehtud harjad, pintslid ja muu kaup Rootsi ja Soome. Meie oma turg on väga väike, sest Eesti on välismaal tehtud odavaid, masinate alt tulnud harju täis.

Pimedate ühingu liikmed olid seda meelt, et nägemisinvaliididele töö hoidmine nõuab riiklikku poliitikat. "Harjade ja pintslite tegemine on aastakümneid olnud pimedate pärusmaa," kommenteeris Raigna. "Seda kirjutamata reeglit on Eesti kohalikud tootjad ikka arvestanud ja keegi neist ei ole jõuga meie territooriumile trüginud. Aga nüüd me nn. maaletoojate eest ei pääse."

Samas on käsitsitöö palju ilusam ja kvaliteetsem, võrreldes tootmisliinil tehtuga. Miks muidu soomlane või rootslane seda Eestist küsima tuleb, lisasid ühingu liikmed.

Saapa-, riide-, tolmu-, pudeli- ja ei-tea-mis-kõik-veel-harju vajavad iga päev aga näiteks nii Eesti meditsiiniasutused, hooldekodud kui kaitsevägi, samuti igaühe enda kodu.

"Välismaalt tulnud odavale harjakaubale on Eesti valla, samas ei pääse meie toodang kõrgete tollimaksude pärast Venemaale, kus ootaks põhjatu turg. Kõik on kuidagi valesti," laiutasid Viljandis harjade valmistamise 35. sünnipäeva pidama asunud nägemisinvaliidid käsi.

Seepeale istusid nad lauda ja tõstsid igaühe terviseks pitsi viina.

Aime Jõgi