Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2024/10/18/16427068t1hfe14.png)
Inimeste huvi nende liigikaaslaste vastu, kes keskmisest hallist kuidagi erinevad, on alati suur olnud. Nii on tähtsate juhtide ja kõrgete võimukandjate isikliku elu vastu huvitundmine vist sama vana kui inimkond.
Meie rafineeritud aeg, vaatamata sellele et Jaan Kaplinski arvates oleme aja ise loonud, on samuti välja kujundanud eluhoiakud, mille järgi tuntud inimeste elus, taskus ja voodis nuuskimine oleks nagu igaühele lubatud. Ja kes suudab mõnda prominenti piisavalt naeruvääristada teda nagu kord ja kohus porri kiskudes, seda peetakse ühiskonna heategijaks.
Selle üle, et avaliku elu tegelase iga toiming tema pimedamaski kodunurgas on kogu ühiskonna ühine asi, rõõmustab inimkond tänapäeval üsna samamoodi nagu muiste nõidu põletades või ketsereid rattale tõmmates. Hoolimata sellest et kristlik maailm justkui väidab ennast järgivat Head Karjast, kes ei visanud esimest kivi, ootab meiegi Maarjamaa rahvas mõnikord päris põnevusega, et talle aeg-ajalt ette visataks uusi ohvreid, kelle kallal pureda saaks.
On küsitav, kas ka inimeste endi valitute ja kõrgelt privilegeeritute puhul kogu see nii silmanähtavat naudingut pakkuv ja inimlikult omajagu ehk mõistetavgi ajujaht kuidagi õigustatud on. Kas ei oleks iga inimese asi siiski kõigepealt oma isiklikku elu elada ja mitte teiste ellu sekkuda? Kuid arvestades seda, kuivõrd tänapäeva tehnika ja info kättesaadavus lihtrahva tema enda elust ära on võõrutanud, pole imestada, et lausa vägisi tuleb kiusatus kellelegi, kes teistest veidigi kaugemale või kõrgemale on jõudnud, ka oma pisikest mina meelde tuletada.
Seepärast tundubki, et jääb alles vaid kaks võimalust. On võimalik loobuda üritamast elada laitmatult ja järgida vaid iseenda südametunnistuse häält, saades külge veidriku kuulsuse, või vastupidi, alustada ja lõpetada iga järelejäänud elupäeva hirmuvärinaga: kui laitmatu ma küll teistele paistan ja mida minust ometi arvatakse?
Kas kusagil leidub ka kompromiss ja kuldne kesktee? Kus on õigem asuda, kas keset kainet argipäeva või pilvis ja põrmus? Nii ei maksagi küsida. Kes julgeb, see vastutab ja elab.