Ka eelnev öö ja reedene päev tõid vett juurde. Vool üle luhtade kiirenes ja kui maja akendest välja vaadata, siis tekib tunne, nagu oleksid laevas.
Üheksas päev. Elu nagu laevas
Läti ja Räksi vaheline teelõik on suures osas vee all. Tõenäoliselt on vähemalt Tipu kandis selle sajandi suurim vesi. Ka Läti talu peremehe Marko sõnutsi pole ta sellist vett jupil ajal näinud.
Ehkki Läti talu asub kõrgemal, piirab vesi tedagi. Reedel tiirutasime Soomaal ringi. Suurvesi on jõudnud kõikjale ja teemehed on sulgenud Pärnu poolt enne Meiekose silda ka Soomaa tuiksoone- Kõpu Jõesuu riigimaantee. Viljandi poolt on ees "tupiku" märk. Sealt voolab tulvavesi üle ja tavalise autoga läbi ei pääse.
Vee all on ka teine Soomaa tuiksoon Kildu tee. Suurvesi ja vaba päev tõid Soomaale ka palju inimesi. Paljud tahtsid oma silmaga viiendat aastaaega näha ja nad ei pidanud pettuma.
Veel eile lootsin, et ei pea toas vaipasid kokku rullima. Aga ka nüüd tegi loodus korrektiive ja täna rullisime vaibad kokku ja tõstsime põrandatelt kõik kraami kõrgemale. Veetaseme ja põrandalaudade vahe on napp 15 cm ja veel ei näi lõppu tulevat.
Lugu hädas mutiga
Meiekose silla juurde oli kogunenud rahvast nii Viljandi kui ka Pärnu poole kallast. Äkitselt märkasid inimesed, et mööda luhta ujub kiiresti üks mutt, kes veevangi oli sattunud. Ma ei olnud kunagi näinud mutti ujumas. Ausalt öeldes isegi ei uskunud, et harilik (euroopa) mutt võiks seda osata.
Aga ujus nagu proff ja kühveldas oma kahe labaga vett nagu tõeline ujumismasin. Minuga oli Soomaa ringreisil kaasas RMK pargivaht Madis, kellega koos muti kinni püüdsime ja mõni kilomeeter eemale kõrgematele aladele toimetasime. Loom oli tõeliselt stressis ja kadus maa-alla nagu rakett. Vähemalt oli tal õnne.
«Sakala» leheküljel peab suurvee päevikut Soomaal Tipu külas elav Tõnis Korts, kes teenib igapäevast leiba maavalitsuses arengu- ja planeeringuosakonda juhatades. Lähemate nädalate jooksul kirjeldab ta, kuidas tuleb kevad Soomaale ja kuidas mõjutab kõrgvesi sealsete inimeste elu.