Meie igapäevane elu pakub üllatusi ja sageli mitte just rõõmsat sorti. Selles kirjas räägin oma hiljutisest kogemusest Eesti Energiaga.
Kiri: Kõik kliendi heaks!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Oleme juba harjunud saama teateid, et firma tegevuse huvides on vaja elektri hinda tõsta või lisab riik sellele aktsiisi. Sealjuures peab klient olema äärmiselt täpne nii oma näitude esitamise kui arvete tasumisega.
Kokkuhoiu huvides on aga firma kaotanud hulga kohapealseid üksusi kuni remondibrigaadeni välja, rääkimata infotelefonidest, mis kohapealsete oludega operatiivselt kursis oleksid.
20. märtsil kella 17 ajal kadus Viljandis Männimäel mitmest kortermajast ja lasteaiast vool. Mingit tormi, mis oleks võinud igapäevase elu halvata, toad pimedaks, televiisorid tummaks ja fonolukud suletuks jätta, tol õhtul polnud.
Püüdsin lihtsameelse inimesena teada saada, milles on asi ja kui kaua võib niisugune olukord kesta. Aga võta näpust! Viljandist polnud lootuski informeeritud inimest leida.
Proovisin korduvalt helistada ka mulle soovitatud Eesti Energia ööpäevaringsel rikketelefonil. Paraku oli see number nelja tunni vältel, mil ma ühendust saada soovisin, kogu aeg kinni. Kell 21.55 sain siiski ühenduse ja automaatvastaja soovitas mul saata sõnumi.
Tuli tõesti tunne, et olen sattunud pommiauku. Jäi üle vaid oodata ja loota. Samas hakkab pimeduses ja teadmatuses pikkamööda kõhe. Ei tasu imestada, kui nõrgema närviga inimestel tekib kahtlusi, kas pole tegu mingi äärmusliku olukorraga.
Proovisin terve selle küünlavalgusõhtu hoiduda sisimas virisemast. Mõtlesin, et küllap on samasugused infopuuduses viibijad telefoniliinid ummistanud ja eks remondibrigaadil lähe Viljandisse jõudmiseks aega. Panin oma vaimu valmis, et äkki on tarvis mingeid tagavaraosi Euroopast kohale tuua...
Kell 22.35 saabus lõpuks valgus.