Haned läinud, hallad maas

Arne Ader

FOTO: Elmo Riig / Sakala

Kindlasti teavad kõik vanasõna «Kured lähvad, kurjad ilmad. Haned lähvad, hallad maas. Luiged lähvad, lumi taga». Umbes nii see looduses käibki. Mis aga isemoodi masinavärgi käivitab ja eksimatult töös hoiab? Sakalale kergitas saladuskatet loodusemees ja fotograaf Arne Ader.

Arne Ader, kui palju linnuliike üldse Eesti taevas tiirutab ja kui paljud neist paiksed on?

Eesti lindude nimestik aina täieneb. Alles mõni nädal tagasi lisandus sellesse uus, 382. liik: liiv-kivitäks. Tema on eksirändur kagust. Paigalinde on sellest arvust vähem kui viiendik. Nii et täpsema vastuse andmiseks peaksime kaardistama eksikülalised ja osarändsed liigid.

Kust rändlinnud ikkagi teavad, et on õige aeg hakata teele sättima?

Linnud alustavad sügisrännet siis, kui toitu napib või kui nende sisemine kell annab märku. Praegu oleme hanede rände maksimumi juba näinud. Rabahaned ja suur-laukhaned tulevad meile põhja poolt, kuhu jõuab pakane varem kui meile.

Samuti on lindudel öö ja päeva vahekorda jälgiv sisemine kell. Niisugust ajaarvestust peavad tegelikult ka need, kes ei rända. Näiteks kuuleme kargetel oktoobrihommikutel tedrekukkede kudrutamist: kuigi nad sügisel pulmi ei pea, paisub nende hari verd täis. Seletatakse seda just faktiga, et öö ja päeva suhe on praegusel ajal umbes sama kui varakevadisel pulmaajal.

Kes meilt siit riburada pidi talvekuurortidesse stardivad?

Hanede ja laglede läbiränne jätkub. Sookured jõudsid sel aastal Eestisse väga hilja ja ruttasid tavapärasest kiiremini edasi. Matsalu loodusfilmide festivali ajal on nad ikka ja jälle publikut kinosaalist loodusesse meelitanud. Sel aastal seda ei juhtunud, sest nad jõudsid alles festivali lõpuks.

Kui kõnelda veelindudest, siis praegu hakkavad meil ilma tegema juba laululuiged. Kui sõitsin mõni päev tagasi Kesk-Eestist Lõuna-Eestisse, silmasin põllul paarikümmet isendit. Lumetoojad kogunevad tasapisi ja seda ka sisemaa märjemates paikades.

Kui september on pigem värvuliste rännu kuu, siis oktoober on veelindude päralt. Peale hanede ja luikede on nüüd linnuvaatlejale palju huvitavat: rändavad viu­pardid, mustlagled, valgepõsk-lagled, piilpardid ja laugud. Mererannikul on põnevust rohkem, aga rändavaid veelinde jätkub ka sisemaa märgaladele.

Maitsev söök ja mõnus ilm on mõistagi argumendid. Aga mis on rändlindudele nii-öelda navigatsiooniseadmete eest?

Egas lindude rändamine inimeste omast kuigi palju erine. Meie kasutame reisides kõiki oma meeli, kompassi ja GPS-i. Lindudega on umbes samamoodi.

Esiteks on linnud väga head nägijad. Nad on mitu korda teravama silmaga kui inimesed ning jälgivad hoolega ümbrust: päikest, tähti ja teatud maastikuelemente, mida rände uurijad kutsuvad mõnikord juhtjoonteks. Tüüpilised juhtjooned on mereäärsed rannaribad, kust maismaalinnud ei kipu lendama merele ja merelinnud maismaa kohale.

Peale selle tunnetavad linnud Maa magnetvälja, mis võimaldab õigel suunal liikuda ka öösel pilves ilmaga.

Ja õpitud tarkused antakse igal aastal vanadelt noortele edasi.

Tarkusi antakse edasi mitmel moel: eeskuju, jäljendamise ja geenide kaudu. Küllap on lindudelgi kogukonda ühendav side, kuis see ka ei toimiks.

Parve esiotsas lendab enamasti mõni kogenud vanalind. Aga see pole alati nii. Näiteks lahkuvad kuldnokanoored pesapaikadest varem kui vanalinnud ja asuvad rändele omapäi.

Mis on reisihimuliste tiivuliste seas popimad sihtkohad?

Eks kattu needki osaliselt meie endi reisieelistustega. Kindlasti on «popid» Vahemeremaad. Kõik ränded nii kaugele aga ei küüni ja samas talvituvad paljud Eestis pesitsevad linnud Aafrikas, kaasa arvatud Lõuna-Aafrikas.

Kõige pikema tee võtab ette randtiir, kes jõuab oma rännul Antarktika vetesse. Küllap on talle pingviinidki tuttavad.

Meie lindude levinuim rändesuund on edel. Ent leidub ka neid, kes rändavad kagu poole, näiteks karmiinleevike, nõlva-lehelind ja aed-roolind. Paljudel linnuliikidel on mitu rännuteed. Näiteks on sookurgede seas populaarsed sellised paigad nagu Hispaania, Türgi ja Etioopia. Ja Egiptus ikka ka, nagu öeldakse tuntud lastelaulus «Teele, teele, kurekesed».

Kas aastate jooksul on lindude rändes aset leidnud mingeid märgatavaid muutusi?

Muidugi! Muutusi märkab siin Eestiski ringi käies. Näiteks kaovad ühed rändlindude kogunemispaigad ja ilmuvad lagedale teised. Mõne linnuliigi ränne võib olla aga muutlik sõltuvalt aastast ja elupaigast.

Üks põnev nähtus on niinimetatud osaränne, mis tähendab, et ühe linnuliigi piires osa isendeid rändab ja teised mitte. Sellised liigid on näiteks rasvatihane ja pöialpoiss. Nii et talvel võib lindude toidumaja juures olla külaliseks põhjamaine rasvatihane, aga ka samas paigas pesitsenud lind.

Kui tarvis, vahetavad linnud rändepeatuskohti. Näiteks juhul, kui mõni märgala kuivaks jääb. Poldrite puhul võib see juhtuda inimese käe läbi, aga ka loodus ise pakub erisuguseid olusid. Sel juhul otsivad linnud peatumiseks uusi paiku.

Lindude käitumine laiemas plaanis võib muutuda päris kergesti. Eks neilgi ole oma kultuur, millest juhindudes nad võtavad üksteiselt üle eluks kasulikke nippe. Sookured näiteks on õppinud uuemal ajal noppima põldudelt porgandeid. Tänavusel külmal kevadel, mil toonekured jõudsid lumisele Eestimaale, demonstreerisid nad ka siin lõunamaa kombeid: otsisid toitu suurtelt prügimägedelt.

Olete ka tunnustatud loodusfotograaf. Keda on lihtsam pildistada, kas linde või loomi?

Kõik oleneb konkreetsest pildistamisobjektist. Metskitse ja hall-kärbsenäppi on kindlasti lihtne pildistada, inimpelglikke kotkaid või öise eluviisiga loomi seevastu hoopis raskem.

Head pilti on alati raske püüda. See peaks jutustama rohkemast kui lindude või loomade välimusest. Selleks on aga tarvis hästi tunda eri liikide käitumist.

Kas te oma esimesi õnnestunud plõkse ikka mäletate?

Esimese fotoaparaadi sain vahest 12-aastasena. Mäletan hästi ka esimest õnnestunud linnupilti, mis avaldati kohalikus ajalehes Kommunist. See oli hall-kärbsenäpi poeg õunapuuoksal.

Mis koht on Eestis lindude pildistamiseks kõige põnevam?

Eks ikka Lääne-Eesti. Seal võib näha suuremal hulgal just rändlinde. Matsalut pole mitte juhuslikult nimetatud linnuriigiks. Siiski on see linnuriigina tajutav eelkõige roostikust, sise­lahelt või laidudelt vaadates ja see langeb osaks vaid vähestele õnnelikele.

Tagasi üles