Seitsmes päev. Talu juurest pääseb välja kanuuga

Märtsi viimane päev Soomaal Tipu külas. Foto: Tõnis Korts

Hommikupoole ööd kostis vahetpidamata partide prääksumist ja lobistamist. Mingid loomad krõbistasid öö läbi põranda all ja lagede vahel, vist on mõned väikesed närilised majja vee eest varjule tulnud.

Hommikul aknast välja vaadates selgus, et pardid võivad igale poole maanduda ja kõikjal ujuda. Enam ei olnud maapinda näha. Saar, millel elamine viimastel päevadel asus, on vajunud vee alla ja hoovis pole enam ühtegi kuiva kohta. Vesi on kohal. Tipu külas on tavapärane viies aastaaeg.

Minu arvamine, et vett äkki ei tulegi, ei pidanud paika. Loodus talitab oma järgi.

Täna läks vaja kanuud, et teele jõuda. Jää on osaliselt Halliste jõelt läinud, osaliselt mitte. Räksi silla juures on suured jäälahmakad moodustanud paisu. Mööda luhta voolab täiega vesi ja kannab endaga kaasa sadu kilosid ja vahel rohkemgi kaaluvaid jääkamakaid. Nende vahel tuleb ettevaatlikult oma kanuud juhtida, kokkupõrge sellise kamakaga ei pruugi hästi lõppeda. Siiski jõudsin õnnelikult teele.

«Sakala» leheküljel peab suurvee päevikut Soomaal Tipu külas elav Tõnis Korts, kes teenib igapäevast leiba maavalitsuses arengu- ja planeeringuosakonda juhatades. Lähemate nädalate jooksul kirjeldab ta, kuidas tuleb kevad Soomaale ja kuidas mõjutab kõrgvesi sealsete inimeste elu.