Juhtkiri: Ausa popsina

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Artikli foto
Foto: Elmo Riig / Sakala

«Sakala» arvamusliidrite lõunal arutleti selle üle, kuhu on maetud Euroopa rahapada. Paratamatult tuli seda teha majanduskriisi valguses, milles oleme hakanud oma seniseid seisukohti ümber hindama. Meeleolu kiskus vahetevahel apokalüptiliseks, ent oli siiski pigem lõbusalt eneseirooniline kui kurb. Liiatigi koorus ettekannetest välja küll vastandlikke, ent positiivseid vaatenurki.


Majandusminister Juhan Parts tõdes, et  Eestis kiputakse ettevõtlikkust liiga kitsalt ärihuvidega siduma. Elu edenemine sõltub suuresti aga iga kodaniku algatusvõimest.



Teisalt on vähene innukus ja Oskar Lutsu «Suvest» tuttav Tootsi isa hirm, et võlg on võõra oma, meile kasuks tulnud. Sellele järeldusele võis jõuda, kuulates ettevõtja Meelis Atoneni esinemist. Ehkki tema hinnangut mööda on  majanduskriisi viljad veel maitsmata, andis esitatud statistika põhjust ka endaga rahul olla. Näiteks pole Eestil, kelle laenukoormus on majanduse kogutoodangust üksnes 7,4 protsenti, põhjust kaua üle oma võimete elanud Euroopa riikide seas piinlikkust tunda. Sealjuures ei tulnud jutuks ainult Kreeka, kel kõnealune näitaja on 112 protsenti, vaid ka vanad tööstusriigid Saksamaa 73- ja Inglismaa 65-protsendilise laenukoormusega.



See on märk, et meis salajast kadedust äratanud ja tihti eeskujuks toodud heaoluriigid on ühiskonnakorralduse ja soodsa sotsiaalsüsteemi rajanud võlgu. Sageli on see sündinud poliitikute võimuihast lähtudes.



Vaikselt nohisedes, pisut popslikus alalhoius ja rehepaplikus kavaluses on Eesti edasi rühkinud ning küllap jõuab peagi kätte ka see aeg, mil peame Euroopa rahapatta rohkem sisse panema kui sealt võtame — nii nagu seda on seni teinud meie hüvanguks suurriigid.



Kas selleks ajaks on Euroopa Liit muutnud oma põhimõtteid ja korrastanud toetamise süsteemi, sõltub paljuski meist, kes me liikmesriigina seda vastutust jagame. Põliste aadlisuguvõsade kombel suurejooneliselt võlgu elanud vanade Euroopa riikide kõrval pole häbi olla ei saunik või väiketalu peremees. Peaasi et me oma Ülesoo uuendusi üleliia ei pelga ja kohta noore Tootsi kombel jõudumööda ikka edendada proovime.

Tagasi üles