Viljandi Pauluse kiriku kellamees Lembit Paldra avastas neljapäeva keskpäeval küüditamise aastapäeva mälestuskella lööma hakates, et kiriku väiksemasse pronkskella on tekkinud vaksapikkune pragu.
Kirikutorni pronksvanake väsis äkki helisemast
28. märts 2010, 09:38
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pauluse kiriku kellad lõid enamasti paaris. Suurema teraskella helin jääb endiselt alles, kuid nüüd peab ta läbi ajama ilma pronksist paariliseta.
Tubli paar
1889. aastal valmistatud kell on kirikust umbes veerand sajandit noorem ning kuigi selle kohta täpsemaid andmeid säilinud pole, on ta kõigi eelduste kohaselt valatud Saksamaal.
Kiriku kellamehe ja vöörmündri Lembit Paldra sõnul oli üks pragunemise põhjusi kella soliidne vanus. Purunemist võisid kiirendada muudetud raskuskeskmega tila tugevad pealelöögid, mis andsid küll helinale jõudu juurde, kuid kahjustasid ka kella alumist osa.
«Seda kella ei saa ega tohigi enam mingil juhul helistada,» rääkis Paldra. «Kui kellas on pragu, pole hääl enam õige ja pealegi võib ta veel rohkem puruks minna. Kirikukella eaks pakutaksegi enamasti 150 aastat ja see vanus oli tal peaaegu käes ka.»
Paldra kirjeldust mööda oli suurema kella heli teravam ja intensiivsem, väiksema oma aga mahedam ja madalam, sest vask on terasega võrreldes pehmem materjal.
Pauluse koguduse õpetaja Mart Salumäe sõnul on mõlemad helisejad oma ülesannet kümneid aastaid väga hästi täitnud.
«Nii hästi kokku kõlavaid kelli on raske leida,» nentis Salumäe. «Muidugi on lootust, et kuna kell pole silmanähtavalt lõhki, on võimalik seda ehk parandada.»
Mis muinsuskaitse alla kuuluva kellaga edasi saab, on veel lahtine, kuid kindel on see, et ees ootab kallis ja keeruline töö. Üks variant on valada uus kell, mis võib maksma minna kuni veerand miljonit krooni.
Kõva pähkel on ka tublisti üle poole tonni kaaluva kella kõrgest tornist allatoimetamine.