Kolmas päev. Soomaa rõkkab

Siin on see kuldnokk, kes omale pesakasti sai. Tema enesekindla laulu järele võiks arvata, et ta on eelmise aasta peaskonnast. Foto: Tõnis Korts

Talve vaikusevanne on lõplikult murtud ja Soomaa rõkkab kui pealinna kesklinn, ainult et häält ei tee mitte politsei, kiirabi ja autoalarmid, vaid tuhanded sulelised.

Kõrgel taeva all tiirutavad sookured ja lasevad valla oma filosoofilised huiked, neile vastavad õed-vennad siit-sealt rabadest. Maja põhjaküljel asuva linnupesakasti on hõivanud noorepoolne kuldnokk, kes oma saavutust täiest kõrist oma suguvendadele ja kogu maailmale kuulutab.

Vett voolab tasapidi aga kindlalt juurde. Öö on andnud mõned sentimeetrid lisa ja Tipu luhad kattuvad veega. Naabrimees Marko helistas ja käskis viieliitrise nõuga vahtramahlale järele tulla.

Meil endal vahtrapuud läheduses pole, käisime siis Läti talu peremehe kutsel vahtramahla toomas. Vaher jookseb praegu siinkandis hästi. Aastate kogemus näitab, et vaher tahabki joosta siis, kui kraad päeval hästi plussis ja öösel miinuses on.
Värske vahtramahla joomine on võrratu kogemus. Sa jood midagi värsket, otsekui elavat ja maa jõud voolab sinu sisse... Sa jood ja tunned, et see on oma...

Vahepeal märkas Liisu suurt lindu tiirutamas luhtade kohal. See oli siinsete rabade ja metsade valitseja - kaljukotkas. Tiivad otsekui labidad küljes, püüab ta õhuvoole ja jälgib ülevalt all toimuvat. Helistasin kohe kotkapoiss Gunnarile, et nihuke asi siin. Teen seda alati, siis on poistel info olemas. Huntidega samuti. Möödunudsügisese vee ajal istus suur isahunt silla juures ja jälgis isuga võõramaa päritolu veisekarja luhal askeldamas. Siis sai hundiuurijaid informeeritud.

Šotlased on aga targad veised ega anna ennast meie võsavillemitele kätte: istuvad luhal ringkaitses, noored keskel, nagu kättesaamatu kindlus. Hunt pidigi vesise suuga läbi vee metsa tagasi kahlama.

Läheme nüüd veidi hulkuma, vaja tee märgistamiseks mõni oks lüüa ja vaatame, kas karud on ennast üles ajanud. Peaks nagu olema, sest pessatilkuv vesi teeb küljealuse märjaks ja olemise ebamugavaks. Karude magamiskohad on teada ja seetõttu pole see teab mis raske ülesanne.