/nginx/o/2010/03/25/337918t1h48c4.jpg)
Tänavu 15. märtsil taheti Vikerraadios teada saada, kuidas suhtub eesti rahvas eutanaasia vajalikkusse ja selle seadustamisse. Sattusin saadet kuulama juhuslikult ja ei osanud kiiresti leida helistamiseks vajalikku numbrit. Seetõttu jagan oma mõtteid «Sakala» lugejatega. See teema võib ju puudutada meist igaüht.
Soovin kogu südamest, et eutanaasia oleks meil seadusega lubatud. Olen sellest ise väga huvitatud, sest käin 84. eluaastat ja olen hädas kõrge vererõhuga. Päeval on see küll enam-vähem normis, ent tõuseb magades ja on hommikul 200 ringis. See toob endaga kaasa insuldiohu.
See, kui ajurabanduse tõttu tuleb elust lahkuda, on õnnelik lõpp. Paraku jääb palju inimesi pärast insulti halvatuks ega ole enam ise võimelised oma eluga toime tulema. Selline olukord ei too endaga kaasa mitte üksnes füüsilisi kannatusi, vaid mõjub ka inimväärikust alandavalt. Samuti on raske olla niimoodi koormaks nendele, kes haiget hooldama peavad.
Kaks aastat tagasi juhtus minu languga alljärgnev lugu. Ühel hommikul pärast tõusmist jõudis ta astuda vaid paar sammu, kui kukkus halvatult põrandale. Järgnes pool aastat hooldekodus lõpu ootamist. See oli piin, mitte elu. Raske katsumus nii talle endale kui omastele. Parim heategu sellises olukorras oleks halastussüst, mis lõpetaks kannatused.
Eutanaasia seadustamist läheks eelkõige tarvis just väga eakatele inimestele, kelle elu on elatud ning kel pole enam paranemislootust. Halastussüst annaks neile võimaluse lahkuda siit ilmast rahulikult ja väärikalt ning hoiaks ära painavad enesetapumõtted, mille elluviimiseks pole halvatul lootustki.
Nooremad, kes on õnnetuse tõttu säärasesse seisu sattunud, võivad veel tervenemisele loota, ent eakate puhul oleks see selgelt enesepettus.
Eutanaasia on vabatahtlik. Vanem inimene võib sellekohase soovi selge mõistuse juures olles juba varem notari juures paberile panna. Allkirjaga saavad oma nõusolekut kinnitada ka lähisugulased.