ILMSELT POLE Viljandis ega maakonnas ühtegi pedagoogi, kes ei jälgiks hoolega ja murelikult, mis meie haridussüsteemist ikkagi saab. Viljandi linnavalitsuse liikme Tauno Tuula artikkel 18. märtsi «Sakalas» tekitas uusi küsimusi.
Katrin Hommik: Miks me hävitame vana?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
On hea, kui võimalikult palju asjasse puutuvaid inimesi ajalehe veergudel sõna võtab — vaidlustes selgub ju tõde.
PALJU ON räägitud, milline õnnemaa noort inimest uues gümnaasiumis ees ootab. Vähem on puudutatud küsimust, mis hakkab toimuma põhikoolides.
Lapsed käivad muidugi koolis edasi. Elame üle ka selle, et kõrval pole enam aukartust äratavaid ja koolielu rikastavaid, tasakaalustavaid ja eeskuju andvaid gümnasiste. Õpetaja seisukohalt on asi seevastu nutusem. Nii minister kui linnajuhid on mitu korda toonitanud, et uues gümnaasiumis hakkavad tööle head õpetajad.
Kuidas seda ikkagi mõista? Kas meie, kes me jääme — kui õnnestub — põhikooli, oleme siis halvad õpetajad? Kerkib küsimus: kuidas selliste halbade õpetajatega saab tekkida tugev põhikool?
Ei tasu hetkekski arvata, et kõik linna õpetajad tormavad ummisjalu uude gümnaasiumi kandideerima. Miks?
Esiteks on tõepoolest niisuguseid õpetajaid, mina nende hulgas, kellele meeldib kõige õrnemas ehk põhikoolieas lastega töötada. Teiseks on hulk aineid, mida õpetatakse vaid põhikoolis, nii et kõigil õpetajatel polegi uude kooli asja. Kas me oleme seetõttu viletsamad?
TAUNO TUULA väitel peavad praegu ebapopulaarsed pedagoogid kartma. See on öeldud küll gümnaasiumiõpetajate kohta, aga puudutab ikkagi meid kõiki. Kartma peame kõik, oleme siis populaarsed või mitte.
Õpetaja pole näitleja, õpetaja peab valdama ja hästi edasi andma oma ainet. Muidugi on suurepärane, kui ta on ühtlasi karismaatiline.
Suures koolis on 70 pedagoogi ja loomulikult oleks see üks superkool, kui nood kõik oleksid ka tohutult karismaatilised isiksused. Karta on vaid, et lapsed väsiksid pisut selle intensiivse mõjukuse ja kaasahaaravuse tulva all.
JUTT LÄHEKS pikale, kui hakkaksin arutlema, mitmele õpetajale loodavas Valuoja-Jakobsoni põhikoolis tööd jätkub ning mille alusel ja kelle otsusega neid sinna valitakse. Jäägu see teema edaspidiseks.
Oleme väga tugeva ja riigis kindlalt konkurentsivõimelise kooli õpetajad. Paraku tundub nüüd, et peame hakkama tõestama: me oleme endiselt needsamad inimesed, mitte kaamelid.
ENAM KUI õpetaja töö- ja töötuseprobleem ning mingi kummaline populaarsuse edetabel, paneb muretsema muu. Meie kolmel gümnaasiumil on ajahambale vastu pidanud tugevad traditsioonid. Ei pea vist meenutama, et suuresti just need annavad koolile näo. Gümnaasiumide kadumisega kaovad aga ka traditsioonid, see on täiesti kindel.
Me võime ju optimistlikult hõisata, et viime olulised tegemised uude gümnaasiumi üle, aga on mõeldamatu, et kolme kooli spordi-, kultuuri- ja muud ettevõtmised kõik ühte gümnaasiumi mahuksid — ööpäevas on siiski üksnes 24 tundi. Toogem näiteks kas või Jakobsoni gümnaasiumi osalemine nelja kooli (lisaks meile veel Ülenurme, Riia ja Jelgava õppeasutus) sportlikul kohtumisel, mis on aset leidnud juba 49 aastal.
LIHTNE ARVUTUS näitab, et uue gümnaasiumi viies paralleelklassis kolmele kehalise kasvatuse õpetajale täiskoormust ei jätku, ilmselt jääb üks poiste, teine tüdrukute õpetaja. Kaks õpetajat ei suuda aga enda kanda võtta kõigi koolide sporditraditsioone!
Mis saab kooridest, tantsustuudiotest ja näitetruppidest? Loodetavasti pole need hukule määratud. Meie kooli balletistuudio õpilased osalevad stuudio töös esimesest kaheteistkümnenda klassini, samuti tantsutrupi Hebe liikmed. Koorides on segunenud põhikooli ja gümnaasiumi lauljad.
Niisugused probleemid võivad tunduda kõrvaltvaatajale tühised, tegijale on need aga elulise tähtsusega.
On palju läbi kaalumata asju, palju vastuseta küsimusi. Siin sai välja toodud neist ainult väike osa.
LÕPETUSEKS lisan veel ühe karmi, aga olulise tõe.
Miks õpetajad nii tähtsal teemal nii vähe sõna võtavad? On hakanud levima seisukoht, et parem on vait olla. Kõigile edaspidi tööd ei jätku ning et demokraatiast on siin kandis üsna vähe järele jäänud, kõrvaldatakse «segav ja häiriv element» ilmselt esimeste hulgas. Õpetajaga on lihtne toimetada: kes teda ikka kaitseb?
Õpetajad ei karda uut. Kõik see, mida uue gümnaasiumi puhul nii erilisena välja tuuakse — valikained, klassideta gümnaasium —, on ju praeguses kooliski nii või naa olemas.
Oleme pidanud uuega kogu aeg kaasas käima ja minu meelest oleme seda suutnud küll. Kui vaadata praegusele koolireformile mitmekümne aasta taguse kogemuse toel, tundub osa ümberkorraldusi muidugi eriti värsked.
Loomulikult on uuel koolikorraldusel omad plussid. Aga inimesed, kes süsteemi muutmise eest vastutavad, ei tohiks unustada vana elukorralduse tugevaid külgi. Kas või seda, et eri astmete koostöö koolis on kasvatuslikult ülivajalik.
Õpetajad lihtsalt ei mõista, miks on tarvis lammutada toimiv süsteem. Ära hakkab tüütama põhjendus, et lapsi on vähe. Las siis lapsevanemad otsustavad, missugused koolid jäävad! Ehk on see naiivne mõte, aga kool, kuhu tahetakse õppima asuda, kuhu tahetakse oma laps saata, võikski alles jääda.