ON LOOMULIK, et ajalehes arutatakse Viljandi koolide tulevikku.
Ülo Stöör: Kas unistuste kool väärib ohvreid?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kolm kooli kaovad juriidiliselt, sest need ei ole enam keskkoolid, ning üks kool kaob täielikult. Vastu saame riigigümnaasiumi. Nagu on selgunud, see on poliitiline otsus. Teeme ära!
Ometi põhineb nüüdisaegne linnaehitus elanike vajadustel, mis on sõnastatud sellekohastes normides. Aluseks on võetud lihtne tõde, et inimene käib ühes minutis umbes sada meetrit. Linnas peetakse optimaalseks 5—15 minutit kõndimist, et soovitava teenuseni jõuda.
Kaugusi normeeritakse olenevalt teenusest. Teenuste hulka kuuluvad ka lasteaiad ja koolid.
Haridusasutuste puhul nägi norm varem ette, et umbes 6000 elaniku kohta peab olema üks koolimaja, kus on klassid esimesest üheteistkümnendani. Kui vaatate Viljandi kaarti, kas või telefoniraamatust, siis näete, et meie koolimajade paigutus on optimaalne ja vastab ka elanike arvule.
NIISUGUSEL mõistlikku kaugust arvestaval planeeringul on oma väike ajalugu.
Olin aastatel 1966—1976 Viljandi rajooni ja linna peaarhitekt. Minu töö hulka kuulusid ka uute hoonete asukohtade valimine ja kruntide määramine ning projektide kooskõlastamine.
Paalalinnas oli äsja valminud uus kool. Puutusin sellega kokku ainult ühiselamu ja spordiväljakute rajamise asjus. Samal ajal kavandasin Paalalinna uusi elamukrunte. Nii suurte majade kui eramute ehitus sujus. Uusasukate perede lastele oli kool lähedal.
Raekoja kõrval oli vene õppekeelega kool. See palkmaja nagises igast tapist ja põrandad õõtsusid, kui lapsed koridoris jooksid. Oli selge, et vaja on ehitada uus hoone. Valisin asukoha ning Paalalinna see kool ka kerkis.
Endine koolimaja jäi nii-öelda õhtukoolile. Arvati, et töölt tulnud inimesed on väsinud, istuvad rahulikult laua taga ega kõiguta maja. Tuleb tõdeda, et vähemalt õpetajad ei kaevanud.
Nüüd on loota, et see maja kunagi lammutatakse ja raekoja kõrvale kerkib uus hoone.
VALUOJA kooli hoone rekonstrueerimiseks esitati projekt. See nägi ette ehitamist kolmes järgus. Esimene etapp oli klassiruumide tarvis uue tiiva ehitamine, teine võimla rajamine ning kolmas vana hoone lammutamine ja uue ehitamine, kusjuures tänavapoolse fassaadi keskmine osa pidi säilima.
Valmis jõuti vaid klasside tiib. Järgmiste etappide kohta öeldi, et eelisjärjekorras on põllumajandusrajatised ja alles siis saab jätkata Valuoja kooli rekonstrueerimist. Tegemata see jäigi.
KOLMAS TOONA kavandatud õppeasutus oli uus koolimaja Männimäel. Ka selles linnaosas olid esimesed elamud alles valmis saanud ja kooli asukoht tekitas küsimusi. Küsiti, kui kiire on üldse elamuehitus ning ega kool jää üksi tühjale väljale.
Teadsin, et paljud asutused ehitavad oma töötajatele maju väljaspool rajoonile ette antud limiite, ning neile eraldasin elumajade krundid. Kokkuvõttes tuleb öelda, et elamuehitus läks kiiremini, kui algul arvati. Varsti olid ka paljud õpetajad saanud korteri Männimäele.
Koolile paiga otsimisel tuli mängu veel soojustehniline eelis. Parasjagu oli valmimas Viljandi KEK-i uus katlamaja, mis võimaldas ehitada koolile ujula. See oli tollal kõva sõna.
Õppeasutusele oli asukoht lausa ideaalne. Seal olid ilus loodus, puhas õhk ning võimalus järve ääres sportida nii suvel kui talvel. Elamurajoon asus üle tee kooli kõrval.
Tolle aja kava järgi pidi Riia maantee jääma elamurajooni siseteeks ja suur liiklus suunatama Männimäe teele. Nagu nüüd teame, nii see ei läinud. Ehk ühel päeval see siiski juhtub?
Maagümnaasiumiga on mul olnud planeerimise vallas kokkupuuteid, kui olemasolevale hoonele taheti külge pookida sobimatuid juurdeehitisi. Õnneks jäid need ainult paberile.
KÕIK UUS on unustatud vana. Aga kui vana see uus peab olema?
Keegi vist enam ei mäleta, et 1970. aastatel planeeriti Jämejala haigla välja ehitada peaaegu tuhande ravialuse tarvis. Haigete ja personali suhe oleks sellises asutuses olnud 1/1,2. Viljandis oleks see tähendanud, et teenistuse kaudu oleks haiglaga seotud umbes 1200 perekonda.
Tuli aga uus minister ja see plaan kadus. Järgmine «ministri plaan» aastakümneid hiljem oli ehitada Jämejalale haigla kogu Eesti vangidele. Algasid protestid, aeg läks. Varsti teatati, et see plaan ei olnudki optimaalne.
Tuleb tõdeda, et plaanid stiilis «Teeme ära!» korduvad iga paarikümne aasta tagant. Kas nüüd on Viljandi jõudnud uue laine harjale?
MIKS MA sellest kirjutan?
Mina pole Viljandis kooli lõpetanud, küll aga on seda teinud minu lapsed. Ma ei saa öelda: tehke, mida tahate. Ma tean, et need kolm keskkooli on loonud tugeva tavade võrgustiku. See ongi kultuur rohujuure tasandil.
Maagümnaasiumi ja Valuoja kooli esimesse klassi läheb juba põlvkond, kes võib öelda: selle kooli lõpetas minu vanavanavanaisa või vanaema vaarema. Ka teistes keskkoolides on peale kasvamas põlvkond lapsi, kelle vanaisade ja vanaemade seas on sama kooli vilistlased.
Miks nüüd see kõik ära lõhkuda? Kas unistuste kooli nimel tuleb ikka kõik ohverdada?
NÕUKOGUDE AJAL korrati üha, et unistuste ühiskonnaks kujuneb kommunism. Kõik kodanikud pidid hoobilt ümber kasvama targaks, ausaks ja töökaks. Partei peasekretär Nikita Hruštšov ütles, et kuritegevus kaob ära, ning andis sõna, et esineb televisioonis koos viimase huligaaniga. Tema oli nii kõva mees lubama.
Ja asutigi ehitama kommunismi. Kui midagi ei läinud nii, nagu plaaniti, siis öeldi, et ei arvestatud küllalt inimfaktoriga.
Nali naljaks, aga Viljandis on lugu naljast kaugel. Küsime veel kord, miks on kolme kooli võimalused anda head haridust väiksemad kui ühel?
Soovin õpetajatele ja õpilastele kindlat meelt ja häid hindeid eksamitel. See on kõige parem vastus koolide kaotajatele.
Loodan, et need mõtted andsid põhjust arutelu jätkata.