TERJE OJAVER: naised pole sünnilt mitte üksi tundlikumad, vaid ka vastutustundlikumad kui mehed

Terje Ojaver peab ennast õnneliku saatusega kunstnikuks. On ju nii palju konkursse, mis ebaõnnestuvad ja mille võidutöö ei realiseeru tegelikkuses kunagi!Väike naine sirutab end savihobuse ees kikivarvule ja pihustab suksu pale peale vett. Looma silmad saavad korraks elava läike ja suunurgad jõnksatavad valguse ootamatust murdumisest otsekui naeratuseks.

Siis ronib skulptor Terje Ojaver kahe jalaga väikesele lauale, hobuse näole lähemale, ja asub "lõikama" tukka — kohe seisab ees ratsu tähtis ülevaatamine! Seejärel silitab naine peoga üle hobuse mokkade, nagu pakuks talle rahuliku paigalpüsimise eest suhkrutükki.

"Tegelikult armastavad nad üle kõige porgandit," teab Terje Ojaver. Ta on viimasel ajal palju tallides hobuste juures käinud: küll neid pildistanud, küll niisama vaadanud.

"Oh, seal oleks tulnud enamgi käia, aga ajagraafik surus peale," kahetseb ta pisut ning astub laualt maha ja poeb hobuse kõhu alla.

Savihobusel mitu elu

Johan Laidoneri hobune oli oma eelmises elus Oskar Wilde ja Eduard Vilde ühekorraga. Nimelt on savi, millest ta on voolitud, pärit kunstnik Tiiu Kirsipuu käest ja Tiiu Kirsipuu oli sellest enne loonud Tartus asuva populaarse Wilde'i-Vilde kaksikskulptuuri.

Seda ratsamonumenti on Terje Ojaver viimasel üheksal nädalal vorminud iga päev vähemalt kümme tundi. Savihobuse sees on aga veel rauast ja puidust karkass, hulk fenoplasti ning kusagil selle kraami vahel kaks pudelit punast veini.

"Ühel päeval, mis nüüd enam väga kaugel ei ole, saab tast ju jälle savihunnik. Ja see on, peab tunnistama, natuke kurb hetk," teab naine.

Lõpuks ajab skulptor selja sirgu ja vaatab, et ta oma pead kindrali säärikutalla vastu ära ei lööks. Hobuse seljas ongi tegelikult vaid kuulsa väejuhi jalad ja tagumik, ülejäänud osa temast "istub" mõned meetrid eemal rauast postamendi otsas.

"Eks see üks pisut riskantne moment nüüd tule — ei tea ju, kuidas nad hiljem omavahel kokku klappima hakkavad. Aga see kõik on ühe soojaga tehtud," loodab Terje Ojaver parimat. Rohkem kui kolme meetri kõrgune monument poleks kunstniku koduateljeesse nii või teisiti ära mahtunud.

Stenditäie Laidoneri fotosid ja muud looja retseptiraamatusse kuuluvad paberid keerab naine rulli ja peidab ära. "Ah, ma ei taha, et nad kõike üks ühele võrdlema hakkaksid. Kui küsimusi tekib, saab ju järele vaadata."

Kogu selle sahmimisega valmistab Terje Ojaver ennast ette kohtumiseks ekspertkomisjoni liikmetega, kes nüüd taas tulevad ja heidavad viimast korda pilgu Johan Laidoneri ratsamonumendi originaalsuuruses savimudelile, enne kui sellest pronksivaluks vajalikud vormid võetakse.

Kindraliga kohtumise päev

Esimesena on kohal amatöörfilmide tegijad Eve Ester ja Tõnu Aru. Nemad jäädvustavad monumendi valmimise loo videofilmile. Päris esimest korda lülitasid nad kaamera käima Tallinna Raekojas, siis, kui inglise krahv Carlisle monumendile 75 000 krooni annetas. Tuleb skulptor Matti Varik ja toob oma õpilasele Terje Ojaverile kimbu kevadlilli. Matti Varik oli ise samuti üks Laidoneri monumendi konkursil osalenutest. Nüüd on ta kohal kolleegi õnnitlemas ja talle ekspertide nõukoja ees tuge pakkumas.

Ning siis on avar ateljee mõne hetkega rahvast vaat et puupüsti täis. Seal seisavad kunstiteadlasest professor Mart Kalm, kriitik Heie Treier, Kindral Johan Laidoneri Seltsi esimees Trivimi Velliste, Laidoneri Muuseumi töötaja Tanel Lään, Eesti Sporthobuste Kasvatajate Seltsi juhatuse esimees Raigo Kollom, kõrges auastmes sõjaväelased ning kunstniku muud sõbrad ja tuttavad.

Viimasena liituvad kohalolijatega Johan Laidoneri kodukandi mehed, Viljandi Muuseumi direktor Jaak Pihlak ja muinsuskaitsja Lembit Kadalipp, mõlemal piduliku sündmuse märgiks Eesti Vabariigilt saadud uhked aumärgid rinnas.

Trivimi Velliste muheleb: "Viis esimest sekundit saavad muljele tavaliselt otsustavaks. Minu meelest on kunstniku töö küll ülihea!"

Mart Kalm tunnistab oma abitust ja fantaasia puudumist: tema ei mõista hobusest eemal seisvat kindralit vaimusilmas sadulasse tõsta.

Heie Treier on olnud monumendi konkursi ©ürii liige ning jälginud tähelepanelikult töö kõiki faase. Ta on näinud Terje Ojaveri esimest miniatuurset kavandit ja kipsist vahemudelit ning praegu seisab ta originaalsuuruses savimonumendi ees.

"Esimene kavand oli alles ideega mängimine, nüüd on läbi mõeldud pisimgi detail. Tulemus on orgaaniliselt edasi arenenud ja töö on muutunud järjest loomulikumaks," kiidab ta.

Suu suur ja saba sassis

Seda, et kipsis oleva vahemudeli jässakast loomast on savisse sündinud sihvakas ja elegantne ratsahobune, märkavad kõik.

Hobusekasvataja Raigo Kollomilt oodatakse pikemat sõnavõttu.

"Saba on sassis — tallimees on lohakas olnud," pahandab Kollom kunstniku vaba käega loodud tuules lehvivate sabajõhvide peale. "See peaks olema rõhutatult sirge, sest meie ees seisab ju kammitud paraadhobune. Kindrali hobuse peale ei puhunud isegi mitte tuul!"

Ja juba ta jätkab: "Jalus on keerdus. See hakkab ju hõõruma! Jaluse rihm peab teistpidi olema!"

Jaluselt libiseb hobusekasvataja pilk ratsaniku jalale ja kellelgi tekib küsimus sääriku kohta.

"Eesti ohvitserid armastasid kanda Poola säärikuid. Need olid võimalikult pikad ja sirged ning kõva säärega. Kas ka Laidoner ei peaks selliseid kandma?" pärib Tanel Lään. "Pihlak, milliseid säärikuid 1920. aastal kanti?" hõikab ta üle teiste.

Pihlak ongi kohe platsis ja arvab, et Vabadussõja lõpu järel Eesti kaitseväes veel Poola säärikuid ei kantud.

"Kuidas hobuse põlved on?" utsitab järgmine mees Kollomit edasi rääkima.

Kollom teeb küsija suunas paranduse, täpsustades, et hobuse esijalgade puhul ei räägita põlvedest, vaid randmest, ja asub neid võrdlema.

"Näete, see koht siin peab olema sile," patsutab ta randmeliigese esikülge. "Ja liigese luude vahekohad ei tohi nii selgelt näha olla nagu anatoomiaõpikus."

Nüüd märkab keegi, et hobune naerab. Mart Kalm turtsatab selle peale ning küsib kõrvalseisjailt pooli hääli, et huvitav, kelle üle Laidoneri hobune küll naerda võiks.

Kollom sirutab end ülespoole vaatama ja märkab jälle viga: "Suu ei tohi nii suur olla!"

"Aga kui valjad suus seda venitavad," proovib skulptor hobusekasvatajaga vaielda.

"No siis tulevad loomakaitsjad vahele," vastab Kollom.

Omaette kõneaine on hobuse ratsmed. Mis materjalist need pronksist ratsamonumendi puhul peaksid olema, et hiljem, Viljandi mõisamäel nende külge kiikuma kippuvad lapsed neid puruks ei rebiks?

Skulptor pakub välja vasekarva rihma, mida kasutatakse veoautode akudel massijuhtmena.

"Kes mäletab, kuidas Mannerheimil on?" küsib keegi.

Helsingis moodsa kunsti muuseumi ees asuvat Soome marssali Carl Gustav Mannerheimi monumenti ei ole aga keegi niisuguse pilguga silmitsenud.

Jaak Pihlak leiab, et võib-olla on kindral ja tema hobune sedavõrd ühte meelt, et ratsmeid pole vajagi.

Mart Kalm mängib jälle mõttega, et äkki tuleks ratsmed lausa rõhutatult välja tuua ja neile sümboli jõud anda. "Ülemjuhataja ei juhtinud sadulas istudes ju mitte ainult hobust, vaid tervet armeed!"

Kunstnik vastab selle peale, et temale meeldib eri materjalidega mängimine väga ja Laidoneri hobune juba vaadanudki talle vahepeal poolvääriskivist silmadega otsa...

Väejuhil mehine lõug

Savist Laidoner statiivi otsas ei pälvi sugugi vähem tähelepanu kui tema ratsu. Jutuks tuleb ülemjuhataja isepäine viis mitte alati reglemendi järgi käituda, samuti tema näos olnud salapärane muie, mida on märgata paljudel ajaloolistel fotodel.

Kas rihm, mis üle Laidoneri rinna jookseb ja mida too võis vabalt kanda nii paguninööbi alt kui selle kõrvalt läbi jooksvana, peaks pronksist mundril asetsema korrektselt? Mis autasud Johan Laidoneril 1920. aastal rinnas olid ja mismoodi ta mütsi kandis? Kas kindad on ikka sobilikud?

Kunstnik Terje Ojaver kuulab meeste sõnavõtte sedavõrd püüdlikult, et tema põsed juba roosatavad.

Professor Mart Kalm lohutab, et mõelgu Terje, kui palju raha ta on juba kokku hoidnud. Kui ta oleks pidanud kõik need teadmised saama kultuuriülikoolis loenguid kuulates, siis mis see talle maksma oleks läinud!

Lõpuks märkab Laidoneri Muuseumi töötaja Tanel Lään kahtlast joont väejuhi huultel. "Kas alumine huul mitte liialt etteulatuv ei tundu?" küsib ta ettevaatlikult.

Skulptor tunnistab, et selles valguses võib see tõesti nii paista, aga ta tuletab kohalviibijaile meelde, et valmismonumendil asetseb Laidoner siiski sadulas, mitte maa peal. Ümberseisjad laskuvad seda kuuldes kükkasendisse ning Laidoneri näojooned muutuvadki nende meelest otsekohe sirgemaks. Pealegi on ajalooline tõde see, et ülemjuhatajal oli väga mehine lõug.

Mille poolest on naine parem kui mees?

Kahe tunni pärast on Ojaveride ateljees taas vaikus. Terje Ojaver kriitikat ei karda, kui see on objektiivne ja tuleb kompetentse inimese suust.

"Ma arvan ka, et ma olen neist kõigist kavalam," naerab ta pingevabalt. "Ma usun, et võtan kõiki saadud märkusi arvesse viisil, et käekiri jääb ikkagi minu omaks."

Seni vakka olnud Terje Ojaveri abikaasa, skulptor Jüri Ojaver peab oma naise loodavat monumenti päris esimeseks ratsamonumendiks Eestis. Jah, skulptor Mati Karmini "Püha Jüri võitlus lohega" avati eelmisel suvel Toris, kuid see on legendi järgi loodud teos. Johan Laidoner oma hobusel on dokumentaalne portree. Nii põhjendab oma mõtet Jüri Ojaver.

Kunstnik Terje Ojaver oli ainus naine, kes aasta tagasi Laidoneri ratsamonumendi konkursist osa võttis. Võitis tema.

Raskemat ametit kui skulptor on meeter kuuekümnesele naisele keeruline ette kujutada. Juba viiekümnekiloste savikottide ümberkallamine ja veega pudruks tampimine on naisterahva seisukohalt ressursside mõttetu raiskamine.

"Jah, tõenäoliselt on naisel meesskulptori ees siiski ka mõni eelis," nõustub Terje Ojaver. "Ma olen absoluutselt veendunud, et naised on sünnilt vastutustundlikumad kui mehed. Ja kui üks töö nõuab pisiasjadeni ärategemist ja maksimaalset süvenemist, sobib selleks naine paremini kui mees. Kahtlemata. Temal juba kannatust jätkub."

Terje oli parim salmikutesse joonistaja

Arhitekt Leelo Saar mäletab väga hästi üht enam kui aasta tagust päeva, mil Viljandi Linnavalitsusse tuli Laidoneri monumendi konkursi tingimustega tutvuma kunstnik Terje Ojaver.

"Tema ilmumine tegi mind väga rahutuks, sest ta meenutas üht mu ammust klassiõde Viljandi 4. kooli päevilt," räägib Leelo Saar. "Täpselt seesama naeratus, sama helge ja krapsakas olek nagu ühel meie klassi tüdrukul, keda ma tundsin 40 aastat tagasi, kuid kelle edasisest saatusest ei teadnud ma midagi."

Leelo Saar räägib, et sel päeval ei söandanud ta minna võõra inimese käest tolle neiupõlvenime küsima. "Piinlesin paar kuud, kuni 24. veebruarini. Siis tehti Ugalas teatavaks konkursi võidutöö. Lavale kutsuti seesama naine — Terje Ojaver."

Lõpuks, teatri fuajees tõusis tõde ilmsiks. Leelo Saar läks ja küsis, kas Terje on seesama Terje, Terje Tulik. Vastus oli: "Jah, olen küll!"

"Me käisime ühes klassis ainult kaks aastat, sest siis kolis nende pere Tallinna. Nii ma ta silmist kaotasingi," meenutab Leelo Saar.

Hiljem sirvis Leelo Saar kodus läbi oma kooliaja salmiku ning leidis sealt üles ühe värvipliiatsitega joonistatud Punamütsikese pühendusega "Terjelt Leelole".

"Juba siis oli Terje väga hea joonistaja. Ta oli teistest pea jagu üle. Tema joonistust tahtis oma salmikusse igaüks. See ei olnud kunagi mõni kopeeriga tehtud pilt, vaid päris! Paljudele tegi ta Saabastega Kassi, minule aga Punamütsikese."

Skulptor Terje Ojaver oma tollast klassiõde Leelot ei mäleta. Põhjuseks võib olla see, et Leelo oli väiksena sageli haige ja puudus palju.

Viljandist on kunstnikul aga väga head lapsepõlvemälestused ja need on teda toetanud ka ajal, kui ta modelleeris kindral Laidonerile monumenti, mis nüüd 22. juunil Viljandis avatakse.

Terje Ojaveri ateljee seinal, muude töödeks vajalike kindrali piltide ja hobusefotode kõrval on seesama Punamütsike ning 1963. aastal Viljandi punase koolimaja aulas üles võetud klassipilt. "Leelo tegi neist koopiad ja saatis mulle mälestuseks!" on skulptor liigutatud.

Viljandi 4. 8-klassilise Kooli esimene klass 1963. aastal. Laste nimed on leitud Viljandi linna vanemarhitekti Leelo Saare mälust — kõik neist ei ole enam kaugeltki meeles. ERAKOGU

Kunstniku tee Terje Ojaver tuli eesti skulptuuri 1980. aastatel. Juba 1984. aastal olid tema tööd väljas noorte kunstnike näitusel Tartus. 1985. aastal lõpetas ta Eesti Riikliku Kunstiinstituudi.

Skulptor Terje Ojaveri enda aeg saabus 1990. aastatel, mil ta hakkas tegema koha- ja materjalispetsiifilisi installatsioone. Teda võib julgelt nimetada ökokunstnikuks, sest loodussäästlik mõtteviis on tal veres.

Prantsusmaal Lorraine'is ehitas ta elusate puude ümber gigantsed kaitsvad lillepotid. Tallinna Botaanikaaias kattis ta maa lõputu rohelise muruvaibaga, osutades inimese ja looduse igavesele ühtsusele. Kuressaares lasi ta talvel lossitiigist eemaldatud ja külmhoones säilitatud jääkuubikud kevadel tiiki tagasi, demonstreerides looduse igavest ringkäiku...

Terje Ojaver on loodusspetsiifiliste projektide kõrval loonud ka portreid — nii endast kui enda kaudu teistest. 1995. aastal valminud luuletaja Betti Alveri monument Jõgeval on selle hea näide.

Terje Ojaver on sündinud 1955. aastal Tallinnas. Ta elab ja töötab Laulasmaal ning on Tartu Kõrgemas Kunstikoolis üldskulptuuri õppejõud.