KULTUUR: Arne Mikk unistas lapsena aednikuametist

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare


Juba 34 aastat on Arne Miku lavastused Estonias ooperisõpru rõõmustanud. Praegu on tal käsil Tshaikovski «Padaemanda» lavaletoomine.Estonia valvelauast öeldakse, et Arne Mikk tuleb oma külalistele tavaliselt ise vastu. Täpselt kokkulepitud ajal ilmubki ta teatri tagaruumidesse viivale uksele, viisakas ja heatahtlik — tõeline härrasmees. Juttu ajame tema kabinetis.

Arne Mikk, selle lühikese aja jooksul, mil ma teid ootasin ning nägin mööda kõndimas kuulsaid muusikuid ja baleriine, tajusin veel kord, kui eriline on selle maja maailm.

Kas te ise siit väljudes ka tunnete, et olete mõnes mõttes erinev neist inimestest, kes teile tänaval vastu kõnnivad?

Absoluutselt mitte. Suvepuhkused veedan ma Hiiumaal, kus mõnigi töömees joob minuga õlut. Mul ei ole mingit suhtlemisprobleemi.

Ka ei ole ma nii suur maestro, kes peab ennast eriliselt riidesse panema, et tänaval kõik näeksid. Möödunud sajandi algul, kui Paul Pinna ja Theodor Altermann käisid kõvakübarate, valgete kinnaste ja jalutuskeppidega ringi, torkasid nemad kõrvaloleva turu rahva hulgas kohutavalt silma. Kõik tundsid Pinnat!

Need, kes siin majas töötavad, on normaalsed ja tavalised inimesed. Meie astume õue, publik tuleb õuest saali. Oleme ühe asja kaks eri poolt.

Sündisite Mulgimaal suure talu perepojana, nüüd töötate juba üle poole sajandi Estonias.

Lapsena uskusin, et minust saab aednik. Meil on juba kakskümmend viis aastat suvekodu Hiiumaal ning ma tunnen ennast väga hästi aeda harides, metsa harvendades ja muid selliseid töid tehes.

Mäletan, et 1947. aastal ostis ema Viljandis Paul Pinna mälestuste raamatu, mis on otseselt Estoniaga seotud. Lugesin seda suure õhinaga. Ma ei olnud sel ajal ooperit ega üldse teatrit näinud, aga see oli põnev lektüür.

Koolimajas muidugi tehti jõulunäidendeid ja õpetaja Martin Mürk laulis ka solistina.

Konservatooriumis lõpetasite Aleksander Arderi lauluklassi, aga tuntuks olete saanud lavastajana. Kas kartsite, et ei saavuta lauljana päris seda, millest unistate?

Mul oli võrdlemisi ilus ja sügav bassihääl, aga ooperirepertuaari jaoks ei olnud mul piisavalt kõrgeid noote. Võib-olla ei olnud mul ka küllalt püsivust ja väiksed ülesanded ei rahuldanud.

Pööre tuli tänu mitmele kolleegile. Üks oli Leo Kalmet, kes andis konservatooriumi ooperiklassis tunde, ning teine Estonia lavastaja Paul Mägi, kes minu kirjandus- ja ajaloohuvi märkas. Kui konservatooriumi ära lõpetasin, soovitas Paul Mägi mind kirjandusala juhatajaks, hiljem lavastaja assistendiks.

1969. aastal enne juubelilaulupidu oli Udo Väljaots haige ja Paul Mägil oli mingi asi ees ning minult küsiti, kas ma suudan Evald Aava "Vikerlased" ära lavastada. Georg Ots ja Hendrik Krumm ja kõik teised lõid kaasa ning aitasid mind väga.

Nüüd olen poole oma elust lavastajana töötanud. Olen end täiendanud Berliini Komische Operis Walter Felsensteini ja Moskva Suures Teatris Boriss Pokrovski käe all.

Pokrovskiga olen seniajani ühenduses — käisin kaks aastat tagasi Moskvas ta 90. sünnipäeval ja vahetevahel helistan. Ta on väga liigutatud, et teda meeles peetakse. Ta sai ka Eesti Vabariigi ordeni siinsete lavastuste ning noorte õpetamise eest.

Sel ajal, kui te Estonias lavastajana alustasite, oli siin võimsate lauljate plejaad. Nüüd pole neile eriti kedagi vastu panna.

Avanenud maailm imeb noori loomulikult parematele jahimaadele. Mõtleme Juhan Tralla, Ain Angeri, Annely Peebo, Lauri Vasara või Taimo Toomasti peale, kes laulavad maailma teatrites, lisaks kaks korda nii palju noori tantsijaid, kes on ära.

Vanasti istusid kõik kodus ja nagu mu naine ütleb, võis Georg Otsa laval näha kolm korda nädalas.

Olen tõesti südamest õnnelik, et sain oma lavastajateed alustada koos dirigent Neeme Järvi ning Georg Otsa ja kõigi teiste suurte lauljatega. Kui nad oleksid tahtnud, oleksid nad võinud mind väga kergesti ignoreerida, aga nad ei teinud seda. Ots oli fantastiline — alati nõus proovima.

Siiski on muusikaakadeemiast praeguse põlvkonna kõrvale tulemas lootustandvaid soliste, seepärast ei vaata ma tulevikku sugugi nukra pilguga.

Kas te kunagi Eestist äraminekule pole mõelnud? Nagu Järvi läks.

Ei ole. Selleks et maailmas läbi lüüa, peab olema väga andekas inimene. Ega ma Ameerikas nõusid pesta ka sooviks.

Omal ajal olen lavastanud küll Soomes, Argentinas, Saksamaal ja Moskvas. Pere oli pandiks, et ma ära ei jookseks.

Kui me ei oleks olnud siin koos Georg Otsa, Paul Kerese või Ants Eskolaga, kui palju vaesemad me siis oleksime! Praegu reklaamitakse igasuguseid staare ja primadonnasid üle päeva, aga need inimesed olid oma erialal ikka väga suured isiksused.

Mis eriala inimene on teie abikaasa Reet Mikk?

Ta lõpetas Tartu Ülikooli kehakultuuri teaduskonna, oli vehkleja ja treener. Kui meil oli juba kolm poega, jäi ta koju nende eest hoolitsema.

Tänapäeval öeldakse, et enne on vaja karjääri teha ja alles siis perekond luua. Ma ei tea. Mina arvan, et perekond on väga suur õnnistus.

Kas abikaasa teie tööd arvustab?

See on loomulik. Püüan ka kuulda võtta, niipalju kui võimalik.

Minu naine ja miniad ütlevad, et Mikkude meestel on üks viga: nad kuulavad küll ära, aga nad ei kuule, mida neile öeldakse.

Tuntud raadiohääl Vello Mikk on teie vend.>/b>

Jah, elame samas majas, mille me koos vanematega ehitasime — tema all, mina üleval. Mina tegutsen ooperi, tema dzhässi ja kerge muusika poolel. Tema suur iidol on Louis Armstrong.

Kui kõik maailmanimega muusikud on omal alal haritud, siis meil tuleb bänd kokku, rütmi ja kolme duuri peal tehakse kõik lood ära ning kõik laulavad inglise keeles primitiivset poeesiat. See on kurb. Arvatakse, et sellega ollaksegi juba mingisugusel tasemel.

Milline oli teie lapsepõlv?>/b>

1948. aastani elasime oma kodus, siis pidid vanemad talu ära andma. Nad läksid Pahuverre. Kui oli küüditamise aeg, elasime nädal aega tuttavate juures lehmalaudas, seejärel läksime Viljandi taha Puiatu tõuloomade baasi.

Teo Maiste, kes oli 17 aastat Siberis, rääkis, kui raske algul oli. Kõigepealt mure, kust süüa saada. Siis hakkasid poisid kala püüdma, tegid sporti, laulsid. Kui inimene on noor ja terve ning oma leivapaluke on olemas, ei taipagi ehk kohe paljusid asju.

Meie vanemad ütlesid alati, et suu on söömiseks. Teatud asjadest ei kõneldud kunagi, et lastel ei oleks kiusatust midagi edasi rääkida.

Kõik jõulud ja sünnipäevad peeti alati ära. Mu ema sünnipäev oli 10. aprillil. Kui juhtus olema soojem kevad, sai metsast juba sinililli...

Tuhalaane kool oli kodust viie kilomeetri kaugusel. Talvel olime internaadis, kevadel käisime jala või rattaga. Mängisime rahvastepalli ja käisime kambaga mardisandis. Sel ajal olid talved kindlasti külmemad kui praegu, kelgutasime jää peal.

Kas te usute, et elu Eestis läheb paremuse poole?

Muidugi, teisiti ei ole võimalik.

Ka siinset viljakandvat pinda hakatakse kunagi jälle harima. Ma saan aru, et palju odavam on puuvilju kasvatada ühinenud Euroopa lõunaosas ja tulbid Hollandist sisse tuua, aga Eesti maasikas ja roos lõhnavad teistmoodi.

Viimane eurolauluvõistlus näitas, et me siiski tahame oma nägu säilitada — võidulaul oli teistest nii erinev. Tüdrukud tundsid oma laulust ausat rõõmu ja rahvas nautis, et me ei kopeeri kõiki teisi, vaid meil on endal ka midagi põnevat.

Kas teie elus on mõni inimene, keda eriti hinges kannate?

Teatris on väga olulist osa mänginud Georg Ots ja Eri Klas. Veel on mu hinges niisugused suured isiksused nagu Villem Raam ja Jaan Kross. Sellised inimesed sunnivad ka oma väärtuste latti kõrgemale tõstma.

Varsti panete Estonia loomingulise juhi ameti maha.

See oligi minu ainus tingimus, et ma ei ole rohkem kui kaks aastat. Aprillis saan 70. 1. augustil tuleb minu asemele Arvo Volmer.

Mis on saanud teie Mulgimaa talust?

Mu vanem poeg Jaak on seal tegutsenud, vaarikaid kasvatanud. Nüüd sai juba nulli. Ära me seda ei müü.

Kunas te Viljandisse jõuate?

Enne kevadet ma ilmselt sinna ei satu — "Padaemanda" proovid käivad aprillini, muusikaakadeemias, kus ma õpetan, on eksamid, ja siin majas etendused.

Elulugu
Arne Mikk on sündinud 18. aprillil 1934 Tuhalaane vallas Ritsu talus.
1961. aastal lõpetas Eesti Muusikaakadeemia laulu erialal. Töötanud Estonias koorilaulja, kirjandusala juhataja ja lavastaja assistendina. Lavastaja alates 1970. aastast. Aastatel 1977—1995 oli Estonia peanäitejuht, alates 2002. aasta sügisest loominguline juht. Eesti Muusikaakadeemia dotsent.

Lavastused
Verdi "Attila", "Luisa Miller", "Traviata", "Nabucco", "Macbeth" ja "Ernani", Mussorgski "Boriss Godunov", Tubina "Reigi õpetaja" ja "Barbara von Tisenhusen", Puccini "Boheem", Wagneri "Lendav hollandlane", Britteni "Väike korstnapühkija", Donizetti "Lucia di Lammermoor", Händeli "Alcina", Bizet' "Carmen" jt.

    Tagasi üles