Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Kultuur: Inimene usub, et ühe näidendi oskab ta ikka kirjutada


Ugala juht Peeter Tammearu ei väsi otsimast häid tekste ka näidendivõistluselt.Eesti Näitemänguagentuuri korraldatud viimase võistluse zhürii esimees Peeter Tammearu tunnustab inimeste soovi oma mõtteid näidenditeks kirjutada ja end sel viisil väljendada.

"Inimesed tahavad oma mõtteid paberile panna," ütleb ta. "Eestis on kirjutajaid tuntud lavastajaist kuni pensionile läinud kaevuriteni välja."

Ugala kunstilise juhina kaalub Peeter Tammearu viimasest saagist lausa kahe algupärandi Ugala mängukavva võtmist. Üks neist on Jaan Unduski "Quevedo" ning teine Suure-Jaani ravimtaimekasvataja Raivo Küti "Papa (Sõtse ja venna)".

Peeter Tammearu, kui sageli te kas siis sihiga või sihita üldse näidendeid lehitsete?

Eks neid ole elus ju sadade kaupa loetud. Saan üsna ruttu aru, kas näidend hakkab mind tõsisemalt huvitama või mitte — mingi vaist aitab. Aga seda aega mul nüüd küll ei ole, et ma neid lihtsalt niisama sisu pärast loeksin. Pigem on sedapidi, et vaatan neid raamatuselgasid siin seinal ja mängin mõttes variante läbi: sealt võiks selle loo võtta, aga kas just nüüd... Või et see oleks väga tore, aga mul pole praegu sellist koosseisu...

Viimase näidendivõistluse kokkuvõtted tehti eelmise aasta oktoobris. Mis teil nüüd, mitme kuu möödudes, neist töödest veel meeles on?

Endiselt tegelevad autorid palju meie lähiminevikuga. Ikka on kuumad metsavenna teemad. Paljud oleksid nagu hulk aastaid rusikaid taskus hoidnud ja nüüd need otsekui kirjutamise pärast välja võtnud, et selle ülekohtu eest ära panna.

On näidendeid euroliitu minemisest, metsade ümberkantimisest, prostitutsioonist... Osal töödest on aga hoopis mingi teine väärtus, mille puhul mõtled, et autor ei oleks pidanud seda materjali tingimata just näidendiks kirjutama. Need on näiteks ajaloolised lood sündmustest enne sõda ja pärast sõda. Neid tekste lugedes tunned ära konkreetsed kohad, tead konkreetseid prototüüpe. Need on niisugused mäluga seotud asjad, mis tuleksid dokumentalistikana lahti kirjutada.

Millest tunneb ära hea näitemängu?

Mida mina vaatan? Ma vaatan dialoogi. Kas see on hõrk või on see tühi lobisemine.

Paljude autorite häda on see, et nad ei suuda millestki loobuda, nad kirjutavad üles iga viimasegi olustikulise lause. "Tere!" — "Tere!" — "Kuulsid?" — "Kuulsin." — "Kas poes käisid? Mis sa tõid?" Ja siis järgneb pikk loetelu asjadest.

Ühesõnaga dialoogis puudub dramaturgiline pingestatus. Pingestamine ei tähenda ju ainult kriminulli.

Seda pean ma küll ütlema, et näidendi kirjutamisele tuleb teataval määral kasuks varasem näidendite lugemise kogemus. Võiks lugeda nii Smuuli kui Shakespeare'i, aga ka kõike vahepealset, et aru saada, mida üks näidend endas sisaldada võib. Näidend ei pea tingimata olema selline Raudsepa-aegne, täis tegelaste ja tubade pikki kirjeldusi, repliigi ees sulgudes märkus "irooniliselt".

Millised on aga näidendikirjutajate kõige suuremad puudused?

Põhiline häda tundub olevat see, et ainest on kas liiga palju või liiga vähe. Näidend on romaaniga võrreldes nagu haiku luuletusega võrreldes.

Teinekord on päris ilus sü©ee välja mõeldud, aga autor ei ole viitsinud oma "kallikestega" tegelda. Rollid on üheplaanilised. Kui on kuri naabrimees, siis on kuri naabrimees — talle ei ole suudetud juurde mõelda mitte ühtegi positiivset tahku. Ei ole viitsitud minna selle inimese mõttemaailma ega mõelda, milline võiks olla tema suhtumine kaabeltelevisiooni või Riia loomaeda, ükskõik millesse.

Ja siis on ka dialoog vaene ning tule seda, mida oleks näitlejal huvitav kaks kuud harjutada ja hiljem kuus aastat mängida.

Ma räägin siin autori oskusest olla oma tegelasele advokaat, mitte prokurör.

Viimane Eesti Näitemänguagentuuri näidendivõistlus oli viies. 1995. aastal võistles 17 tööd, 2003. aastal oli neid 107. Kas see näitab, et eestlastest on saamas näitemängukirjutaja rahvas?

Nii ma ei ütleks — see saak on ikka veel väike, kui me end näiteks soomlastega võrdleme.

Näidend on juba kord selline mitte väga pikk ja mahukas ©anr. Ja kui võistlus kuulutatakse varakult välja, mõtleb inimene, et ühe näidendi ma ikka valmis kirjutada oskan. Et panen aga nime ette ja selle, mida tegelane ütleb, nime taha — mingeid keerulisi lauseid pole vaja välja mõelda.

Näidend on siiski täiesti erinev väljund, võrreldes ükskõik mille muuga. Olgu su raamat nii ilus ja klants kui tahes seal riiulis, aga kui sa oled ikka näitemängu autor ja saabud limusiinis teatri ette oma teose esietendusele — see on midagi muud. See võib olla inimesele väga tähtis.

Ugala on näitemänguagentuurile laekunud töödest võtnud mängukavva Urmas Lennuki "Rongid siin enam ei..." ja Urmas Vadi lasteloo "Varasta veel võõraid karusid". Mis plaanid on teil viimast pärjatute rida vaadates?

Jaan Unduski "Quevedo" tuleks kindlasti ära teha. Aga kas just praegu ja kas just teatris või leida sellele mõni teine ruum...

"Quevedo" on intensiivne, põnev ja mänguline tekst, mitte kerge meelelahutus. Tegevus leiab aset 1639. aastal Hispaanias.

Lugu vajab head vormitunnetust ja kindlakäelist lavastajat. Mulle meeldiks, kui seda hakkaks tegema Kalju Komissarov.

Ka Raivo Küti "Papa" on väärt lavale toomist.

Millest "Papa" räägib?

See on lugu 84-aastasest mehest, kes tahaks veel enne surma lõbumajas ära käia. Lõbumajja temaga minnaksegi, aga see tütarlaps, kelle ta välja valib...

Ühesõnaga, see lugu keerab ootamatult ette hoopis teise plaani ja kisub äärmiselt huvitavaks. Ühelt poolt on see lihtne, terve huumoriga murdes lugu, teisalt haakuvad sinna külge kõksti! hoopis teised teemad.

Ma lasen mõnel lavastajal natuke "Papat" nuusutada, et näha, kas mõnel neist tekib ka aktiivne huvi. Et mitte kohe öelda: ma teen selle ise ära.

Tagasi üles
Back