Viljandi maa-arhivaar Jaak Valge võitis hinnalise ajalooalase kirjanduse preemia.Kui ajalugu oleks kulgenud teistmoodi, oleks president Päts ja kindral Laidoner tulnud kohtu alla anda, arvab Viljandi maa-arhivaar Jaak Valge.
Tema sama teemat käsitlev teos "Lahtirakendamine" võitis eelmise aasta parima ajalooraamatu auhinna.
Jaak Valge, mida auhinna võitmine teie elus muudab?
Eks ta anna innustust uurimistööga edasi tegelda.
Mis on selle raamatu üldisem sõnum eestlastele?
Sõnumeid on palju, üks neist vahest see, et oleme kõikunud kogu aeg idapoolse ja õhtumaise kultuuri- ja majandusruumi vahel ning mõningatel aegadel on meie poliitikud sel alusel teravalt eristunud.
Positiivne sõnum on see, et meil on riigimehi, kelle üle võiksime rohkem põhjusega uhkust tunda, aga keda me ei ole osanud seni piisavalt hinnata. Näiteks Otto Strandman.
Teie raamat näib tõestavat, et Konstantin Päts ja Johan Laidoner olid juba Eesti iseseisvumise algusest peale parajad sulid. Kuidas te seda väidet kommenteerite?
Päris iseseisvuse alguses, Vabadussõja ajal, ei ole küll kummalegi midagi ette heita. Vähemalt minu uurimuse alusel.
Kuid puhtad poisid nad ju pole. Kas tagantjärele vaadates tegid Päts ja Laidoner midagi sellist, mille eest tulnuks nad vangi panna?
Kui 1920. aastate alguse finantsmahhinatsioonidest rääkida, siis Strandman arvas küll, et Päts ja Laidoner tuleks kohtu alla anda. Tõnisson olevat nende varasemaid teeneid arvestades sellele vastu olnud. Ka autoritaarkorra kehtestamine 1934. aastal oli ebaseaduslik. Kui demokraatia oleks Eestis taastatud, pole välistatud, et nad oleks kohtu alla ka saadetud.
Jutt käib miljonite Venemaalt tulnud kuldrublade kõrvaletoimetamisest. Mis raha see oli?
Need olid põhiliselt bolevike kulla vahendamisega teenitud summad, aga ka Tartu rahulepinguga Venemaalt saadud kuld. "Kõrvaletoimetamine" ei ole täpne väljend. Raha laenati Eesti Pangast, küll aga rikuti selle juures õigusakte.
Kui suurtest summadest käib jutt?
Kuni 35 miljonit kuldrubla, mis tähendab peaaegu 40 tonni kulda. See oli võrdväärne poolega ühe aasta riigieelarvest.
Milliseid paralleele saab tuua tollase olukorra ja praeguse Eesti eluolu vahel?
Majanduslik transformatsioon Venemaalt Euroopasse on olnud erakordselt kiire ja edukas mõlemal juhul. Nii meile kui meie vanavanematele tuleb selles osas au anda. Toona oli see siiski dramaatilisem ja riskirohkem.
Mõlemal juhul on Venemaa üritanud Eestit oma mõjualuseks teha, 1920. aastatel jõhkralt, tänapäeval rafineeritult. Poliitikud olid siis aatelisemad, nende tegevusel oli suurem kaal. Eesti ühiskond oli tol ajal sotsiaalselt märksa homogeensem ja ka patriootlikum.
See raamat pole siiski põnev ajalooromaan ega uuriv ajakirjandus. Milles seisneb selle teaduslik väärtus?
Eks ta ajalooteadus taha olla jah. Olulisem teadusväärtus, mis peaks ka väljaspool Eestit huvi pakkuma, on Eesti majanduspoliitika analüüsil Euroopa riikide taustal ning üldistel järeldustel terve Euroopa stabiliseerimispoliitika kohta. Raamat tõlgitakse muide ka inglise keelde. See ilmub Stockholmi Ülikooli Balti uuringute seerias.
Räägite muu hulgas Johann Laidoneri sulitempudest. Kuidas suhtute selles valguses tema ratsamonumendi püstitamisse?
Laidoneril on küljes 1934. aasta riigipöörde ja 1939.-1940. aasta vaikse alistumise märk. Ajaloolaste diskussioon tema rolli üle on alles algamas. Mõndagi uut saame Laidoneri kohta teada Magnus Ilmjärve peatselt ilmuvast raamatust. Igatahes on Laidoneri Petaini ja Hachaga võrrelnud Viktor Naanuri täpsem kui Trivimi Velliste, kes on teda kõrvutanud Mannerheimi ja Churchilliga.
Kuid Laidoneri kuju peaks olema ühtlasi Vabadussõja mälestussammas.
Vabadussõja vääristamiseks on paremaid võimalusi.
Viljandis sündinud Anton Irv oli üks Vabadussõja populaarsemaid väejuhte. Tema juhtimisel löödi sõja otsustavaim lahing Kehras ja tema juhitud soomusrongi dessant vabastas esimesena Tartu. 1933. aastal püstitati talle Viljandis mälestussammas, mille sovjetivõim lammutada laskis.
Laidoneri selts võiks annetanutelt küsida, kas nad oleksid nõus seni kogutud raha kasutamisega Anton Irve mälestussamba taastamiseks. Arvan, et nad oleksid nõus ja et ka Laidoner ise, vähemalt Vabadussõja-aegne Laidoner, oleks just nii suuremeelselt käitunud.