Valdur Malmre,
viljandlane
KIRI: Viljandi arstid unustasid aabitsatõe
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mul oli masendav 7. veebruari "Sakalast" lugeda, kuidas Abja elanik Anne Viljandi arstide otsustamatuse tõttu silmanägemisest ilma jäi.
Olin paarkümmend aastat tagasi kümmekond päeva trauma tõttu ravil Tartu silmakliinikus. Samal ajal oli seal ravil ka kaks hoobilt pimedaks jäänud inimest — mõlema puhul oli tegemist silma võrkkesta irdumisega. Neil läks aga tänu õigeaegsele operatsioonile õnneks: nad said nägemise tagasi.
Tookord oli korduvalt juttu, mida sellises ootamatus olukorras teha. Tartu silmaarstide õpetus on mul meeles kogu eluks: kui silmanägemine hoobilt muutub, kas osaliselt või täielikult kaob, tuleb eeldada kõige halvemat — võrkkesta irdumist. Käituma peab sellisel puhul samamoodi nagu trauma korral: minutitki kaotamata tuleb sõita esimese kättesaadava vahendiga lähimasse silmakliinikusse, kus on võimalik silma opereerida. Viljanimaalaste puhul on selliseks kohaks Tartu silmakliinik.
Haige peab kogu sõidu aja lamama ega tohi peadki tõsta. Kõiki formaalsusi, nagu saatekiri, saab vormistada ka tagantjärele, silma aga hiljem päästa pole võimalik. Kas operatsiooni on vaja, jäägu juba silmakirurgi otsustada. Isegi kui sõit osutub asjatuks, on selleks kulunud raha nägemise kaotamise kõrval tühine.
Ma imestan siiralt, et Viljandi arstid selle aabitsatõe unustasid ja kannataja Tartusse saatmisega viivitasid. Tagajärjeks on inimese pimedaks jäämine!
Nägemishäireid ei tohiks diagnoosida printsiibil: minu eriala haigused ei saa põhjuseks olla.