Soome ajaloolane: Laidoner saanuks Pätsi poliitikat mõjutada

Hiljuti president Konstantin Pätsist raamatu kirjutanud Soome ajaloolane Martti Turtolal valmistab ette kindral Johan Laidoneri biograafiat.

Mis ulatuses ja milliste vahenditega kasutas Laidoner vaikivat ajastut isiklikuks rikastumiseks? Miks julgeks sõjameheks peetud kindral ei teinud 1939. aasta kriitilistel hetkedel midagi, et lõpetada lömitav poliitika Eestisse tikkuva Nõukogude Liidu ees? Millisena paistab Laidoner soomlaste marssal Mannerheimi kõrval? Need on tulevases raamatus käsitletavad küsimused.

Martti Turtola, kui kaugele te Laidoneri elu uurimise ja raamatu kirjutamisega olete jõudnud?

Ma ütlesin kirjastusele Tänapäev, et tänavu minult raamatu teksti ei tule. Mul läheb Eestis (Soome Instituudis — toim.) viimane ametiaasta ja mul on üsna kiire. Kasutan seda aastat uurimiseks ja materjalide kogumiseks. Kui ma järgmisel aastal Soome tagasi kolin, jääb mul rohkem aega kirjutamiseks.

Kust tuli idee president Pätsi raamatut Laidoneri omaga jätkata?

Laidoner on väga huvitav isik, keda vaadeldakse alati Konstantin Pätsi kõrval.

Mind huvitab ajaloolasena see, mis oli kindral Laidoneri roll tollastes poliitilistes protsessides. Eriti huvitav on periood 1934.—1940. aastani. Kas ja kui palju oli Laidoneril poliitilist mõju Pätsi kõrval?

Viimase aasta jooksul on "Sakala" veergudel käinud tuline vaidlus selle üle, kas Laidoneri tuleks pidada kangelaseks või hoopiski korruptandiks ja reeturiks. Milline on teie seisukoht?

Praegu mul päris selget seisukohta ei ole. Ma arvan, et paari aasta pärast, kui uurimus on valmis, saan ma sellele küsimusele täpsemalt vastata.

Laidoner oli Vabadussõja kangelane ja hea ohvitser. Ta teenis hästi juba Tsaari-Venemaa armees ja sai sealt aumärke. Seepärast ongi eriti huvitav vaadata tema tegutsemist 1930. aastate lõpul. Teine asi on muidugi majanduslik pool ning see, kui palju ta oli seotud tolle aja skandaalidega.

Ehk on midagi uut teie uurimusest juba selgunud? Millised olid Laidoneri majanduslikud ambitsioonid?

Mulle on jäänud mulje, et nii Laidoner kui Päts püüdsid alates 1934. aasta riigipöördest oma majanduslikku seisukorda tugevdada.

Kas te peate silmas isiklikku kasu?

Jah. Võib öelda, et nad tahtsid oma positsiooni ära kasutada.

Kas võis tegemist olla ka kuritegelike skeemidega?

Seda ma ei julge veel öelda, sest ma pole materjale nii põhjalikult läbi töötanud.

Kui palju sõltusid 1939. aasta sündmused teie arvates Pätsist ja Laidonerist? Mida nad valesti tegid?

Üks konkreetne vale samm oli see, et Laidoner ei nõudnud mobilisatsiooni. Mehed oleks tulnud kindlasti relvade alla kutsuda.

Miks Laidoner seda ei teinud, on üks tähtsamaid küsimusi, millele ma tahan vastust leida. Laidoner oli Pätsist noorem ega olnud ka haige nagu president.

Oleks ta mobilisatsiooni nõudnud, saanuks ta ehk Pätsi poliitikat mõjutada. Aga ta jättis selle tegemata. Võitlusvaim oli Eesti sõjaväes kõrgel tasemel ja sõdurid oleksid kindlasti olnud valmis relvi haarama.

Laidoneri tegevuse agaramad kaitsjad räägivad, et Nõukogude okupatsiooni eel ei olnud Eestil kusagilt abi loota ja seepärast olnuks vastuhakk mõttetu. Ometi olid Soome ja Eesti juba ammu salajast sõjalist koostööd harjutanud. Kas sellest oleks võinud asja saada?

Ehkki seda praktikas ei proovitud, oleks see võimalik olnud. Plaanid olid tehtud, piisanuks vaid nupule vajutamisest ja kõik oleks töötanud.

Teine asi on see, et Eesti ei otsinudki võimalusi kedagi appi kutsuda. Sakslased ei tulnud muidugi kõne alla, aga Inglismaa, Skandinaavia ja Rahvasteliidu poole oleks saanud ikkagi pöörduda. Paistab, et Päts tahtis nii kähku kui võimalik Nõukogude Liiduga lepingule alla kirjutada. Ta justkui ei tohtinud teisi võimalusi proovida.

Sellepärast ei näinudki Eesti juhtkond abi otsimisega kuigi palju vaeva.

Ei näinud jah.

Sellesama saatusliku aasta lõpul pommitasid Soome linnu punaväe lennukid, mis olid õhku tõusnud Eestist. Kuidas soomlased sellele tänapäeval vaatavad?

Kindlasti peab mainima seda, mis on välja tulnud doktor Jari Leskineni uurimustest. Eesti ohvitserid ning õhu- ja rannakaitse aitasid tegelikult samal ajal soomlasi. Eestist saadeti telefonikaabli kaudu salajast informatsiooni selle kohta, mis siin toimus. Selle eest oleme loomulikult väga tänulikud.

Endine välisminister Trivimi Velliste on Laidoneri võrrelnud ja kõrvutanud marssal Mannerheimiga. Mida teie sellest arvate?

Kui me võrdleme nende elulugusid, siis need kulgesid tõepoolest peaaegu ühtmoodi. Mõlemad teenisid tsaariarmees ja juhtisid oma riigi vabadussõda. Ka hiljem läks neil palju asju sarnaselt.

Siiski ei saa märkimata jätta, et nad pärinesid täiesti erinevatest perekondadest: Mannerheim oli aadliperest, aga Laidoner talupoeg.

Nende tähendust soomlastele ja eestlastel võib minu arvates küll võrdsustada. Ma arvan, et ma kasutan seda võimalust ka Laidonerist raamatus. Soomlaste ja eestlaste ajalugu võrdlesin ma juba president Pätsist kirjutades.

Ometigi Mannerheimi tegevuse üle praegu Soomes nii tuliselt ei vaielda.

Temast on viimasel ajal siiski väga palju kirjutatud. Peaaegu igal aastal ilmub raamatuid nii soomlaste kui välismaalaste sulest. Näiteks venelased on temast väga huvitatud, sest nad peavad teda nagu enda omaks.

Viljandimaalt on nii poliitikasse, kultuuriellu kui sõjandusse sirgunud silmapaistvalt palju suurkujusid. Kas ka Soomes on mõni selline piirkond?

Raske öelda. Aga võib-olla on selleks Pohjanmaa ja Oulu ümbrus. Sealt on tulnud päris mitu kirjanikku, presidendid Stahlberg ja Kallio ning hulk heliloojaid.

Kas see on juhus?

Ma ei usu, et see päris juhus on. Selleks on vaja kultuurset õhkkonda.

Miks on Laidoneri ja Pätsi uurimine langenud soomlase õlgadele? Miks eestlased ise ei ole sellega seni kuigi aktiivselt tegelnud?

Ehk on see seotud liiga delikaatsete küsimustega. Eriti valusad on baaside aega ja okupatsiooni puudutavad seigad. Lisaks muidugi see aeg, mis järgnes 1934. aasta riigipöördele.

On veel väga palju inimesi, kes on kibestunud, et vapsid sedasi surve alla pandi.

Sain eile Ameerikast kirja, milles üks härra kritiseerib Pätsi süsteemi. Ta kirjutab: "Olete teinud väga suure töö, uurides seda isikut ja ka tema reeturlikku tegevust niinimetatud vaikival ajastul alates 12. märtsist 1934. Eriti olulised on teie kirjeldatud aastad 1939 ja 1940. Te näitate, et Päts ei öelnud venelastele ühtegi ei-d ja andis Eesti Vabariigi kõige libedamalt üle Nõukogude Liidule."

Tema oli sellel ajal Tartu Ülikooli õigusteaduskonna üliõpilane ja nägi kõike toimuvat. Paistab, et tal on vapside tausta. Nendel perekondadel oli 1930. aastatel väga palju raskusi. Nende võimalused töötada riigi, sõjaväe või Kaitseliidu teenistuses olid väga piiratud.

Pätsi raamat ilmus esmalt Soomes ja alles pärast seda Eestis. Millised on plaanid Laidoneri raamatuga?

Mul on kokkulepe, et selle raamatu kirjutan ma juba otse eestlastele. Loomulikult teen ma sedagi soome keeles, sest see on minu emakeel, aga see tõlgitakse eesti keelde.

Soome kirjastustega ei ole ma veel nõu pidanud, kuid ma arvan, et see pakub neilegi huvi.

Kas Laidonerile tuleks eeloleval suvel Viljandisse monument püstitada?

Mul on soomlasena ennast raske Eesti asjadesse segada, aga ma vastaksin jah. Ta on ikkagi Vabadussõja kangelane. Inimlikust küljest vaadates oli tema saatus väga traagiline ning seetõttu tasub teda meenutada.

Ajaloodotsent Martti Turtola on avaldanud Soome lähiajaloost tuntud tegelaste kohta raamatud "Erik Heinrichs — Mannerheimi ja Paasikivi kindral", "Risto Ryti — elu isamaa eest", "Aksel Fredrik Airo — paindumatu kindral" ja "Siin võib ka surma saada — Soome ohvitseri saatus 1941".

2002. aastal esmatrükis ilmunud raamat Eesti esimesest presidendist Konstantin Pätsist oli mõeldud lugemiseks eeskätt soomlastele, kuid jõudis eelmisel aastal kirjanik Maimu Bergi abiga ka eestlaste lugemislauale.

Johan Laidoner

* Johan Laidoner sündis 1884. aasta 12. veebruaril Viljandi lähedal Viiratsi vallas Raba talus.

* Õppis kohalikus vallakoolis ning Viljandis, Vilniuses ja Peterburis.

* Esimese maailmasõja lahingutes sai ta kahel korral haavata. 1917. aasta 2. detsembril kutsus Eesti Sõjavägede Ülemkomitee Laidoneri Eesti esimese jalaväediviisi ülemaks. Sellel kohal püsis ta järgmise aasta 19. veebruarini, mil pidi bolševike nõudel tagasi astuma. Kartuses langeda Mandri-Eestit rünnanud sakslaste kätte, sõitis ta Petrogradi. 4. aprillil ülendas tollal illegaalselt tegutsenud Eesti Ajutine Valitsus Laidoneri polkovniku auastmesse.

* Pagendusest naasis Laidoner Vabadussõja algul 8. detsembril 1918. Kuus päeva hiljem määrati ta Operatiivstaabi ülemaks. 23. detsembril sai temast sõjavägede ülemjuhataja. Laidoneri juhtimisel läksid eestlased vasturünnakule ja selle eest ülendati ta pärast Narva tagasivallutamist 20. jaanuaril 1919 kindralmajoriks. Vabadussõja järel ülendati ta esimesena Eesti Vabariigis kindralleitnandiks.

* 1924. aasta detsembris juhtis Laidoner kommunistide putšikatse mahasurumist Tallinnas ja käis 1925. aastal Rahvasteliidu komisjoni esimehena Türgi ja Iraagi piiritülisid lahendamas.

* Oli Riigikogu liige, Tartu Ülikooli ja Tallinna Tehnikaülikooli audoktor ning Eesti Teaduste Akadeemia auliige. Viljandi Linnavolikogu nimetas 12. veebruaril 1934 Laidoneri linna aukodanikuks.

* 1934. aastal esitati Laidoner presidendikandidaadiks, kuid et ta viis kokkuleppel Konstantin Pätsiga 12. märtsil ellu sõjaväelise riigipöörde, sai ta eluaegse kaitsevägede ülemjuhataja ameti.

* Nõukogude okupatsioon vabastas Laidoneri ülemjuhataja kohalt 1940. aasta 22. juunil. Ta arreteeriti sama aasta 19. juulil ja saadeti Venemaale. Laidoner suri Vladimiri vanglas 1953. aasta 13. märtsil.

Allikad: Viljandi Muuseum ja internet