Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Nägemist kaotav naine nõudis tulutult silmaarsti

Ülemöödunud reedel tekkisid Abjas elava 45-aastase naise silme ette järsku vikerkaarevärvid. Mõne aja pärast need kadusid ja normaalne nägemine taastus.

Järgmisel hommikul pojale pannkooke küpsetades tajus Anne (nimi muudetud), et panni keskpaik kaob vaateväljast justkui ära. Ta helistas naabermajas elavale arstile, kes käskis kohe kiirabi kutsuda ning haiglasse sõita.

"Kiirabi tuli ruttu, kella kaheksa ringis," meenutab Anne. "Mul oli vererõhk kõrge, tegid selle vastu süsti."

Silmaarsti meil ei ole

"Ootasin Viljandi vastuvõtuosakonnas," jutustab naine. "Kiirabi- ja valvearst rääkisid omavahel, et ei oska diagnoosi panna. Siis arvasid, et on hüpertoonia. Mina ütlesin valves olnud doktor Palule, et mul on hoopis silm haige. Tema käskis mul pikali heita. Ütlesin, et ma ei taha, pikali on paha olla. Lamades nägin vasakust silmast halvemini, kõik läks halliks."

Patsiendi nõudmisele silmaarst kutsuda vastati, et silmaarsti ei ole. "Küsisin, et kui teisi eriarste saab haiglasse kutsuda, miks siis silmaarsti ei saa. Mul oli raha kaasas ja ma olin nõus selle väljakutse kinni maksma."

Natukese aja pärast tuli üha halvemini nägevat naist vaatama valveneuroloog Viktor Brin.

"Tema uuris mind ja ütles, et tema haige ma ei ole. Siis vaatas ta mingi aparaadiga mu silmi. Kui ma pikali heitsin, ütlesin talle, et näen ainult ta piirjooni."

Viktor Brin käis korraks ära ning ütles naastes, et konsulteeris telefoni teel silmaarstiga ning tema sõnul peab haige vaid lamama.

"Mina imestasin, et kuidas silmaarst seda ütles, kui ta ei ole mind näinudki. Doktor Brin kinnitas, et silmaarsti arvates ei ole vaja praegu midagi teha, pean ainult haiglasse jääma ja esmaspäeval hakatakse mind ravima."

Pool neli laupäeva õhtupoolikul oli naise vasaku silma ees vaid hall udu ja nägemine lõplikult kadunud.

Pole nõukogude aeg

Anne meenutab hea sõnaga valvesse tulnud õde Tamarat, kes kutsus valvearsti uuesti teda vaatama ning kelle algatusel pandi valutama hakanud ja kõrvetustunde all kannatavale silmale leevendav mähis.

Tartusse silmaarsti juurde saatmist nõudis ta veel järgmisel päevalgi ning oli šokeeritud valvearst Jüri Kituse lausest, et ega enam nõukogude aeg ole ja nädalavahetusel on Tartus valves vaid praktikandid.

Esmaspäeva hommikul öeldi Annele, et silmaarst saab teda vaadata alles kell neli. "Ütlesin, et tahan kohe Tartusse. Selle peale tuli üks noor silmaarst, kes teatas, et mind enam ravida ei saa, sest see oli tromb, ja Tartusse pole mind mõtet saata. Minu palati asendusarst doktor Keba arvas, et las Tartu vaatab ikka üle. Andis mulle saatekirja ja mind viidi Tartusse," on Anne tänulik.

Edasi jutustab naine, kuidas Tartu silmaarst oli imestanud, et kes küll seda pimedaks jäämise juttu rääkis, siis aga nentis, et abi on hiljaks jäänud. "Ta ütles, et kui te oleksite 12 tunni jooksul tulnud, oleks veel midagi teha saanud."

Anne ei suuda kahetseda, et ta laupäeval ise Tartusse ei läinud, kuigi õde oli valmis teda autoga sinna viima.

Aidata ei oleks saanud

"Ma ei saa absoluutselt aru, miks mind sellesse asjasse segatud on," imestab pühapäeval valves olnud Jüri Kitus. "See patsient on olnud aastaid hüpertoonik ja sai vererõhku alandavat ravi. See oli must valgel kirjas, et operatsiooniga ei ole kiire. Valu naine mulle ei kurtnud. Kui ta seisundis oleks olnud olulisi muutusi, oleksin ta kiirabi korras Tartusse saatnud."

Arst täpsustab, et ei rääkinud nädalavahetusel Tartu silmakliinikus valvavatest praktikantidest, vaid residentidest.

Närviarst Viktor Brin ütleb, et tema ülesanne oli välja selgitada, ega patsiendil insulti ole. "Seda tal ei olnud. Siis konsulteerisin silmaarstiga."

Küsimusele, kas silmaarst on kompetentne läbi telefoni diagnoosi panema, Brin vastata ei soovi.

Ta ei varja, et selle patsiendi lugu on talle masendavalt mõjunud. Järgmisel päeval helistab ta tagasi ja räägib, et on konsulteerinud ühe Eesti tippspetsialisti, Tartu silmakliiniku osakonnajuhataja Reet Kuivaga.

"Kahjuks ei oleks seda patsienti aidata saanud ka juhul, kui ta oleks kohe Tartusse saadetud. Tal oli tsentraalse silmaarteri sulgus ja sel puhul on aitamisvõimalus väike isegi siis, kui abi saab kohe."

Sama kinnitab Annega Tartus tegelnud arst Maris Oll. Ta ütleb, et tegemist on äärmiselt raske juhtumiga, mille puhul saab tulemuslikku abi anda vaid 15 minuti jooksul. Maris Olli kogenud kolleeg, kes on kohe pensionile minemas ega soovi seetõttu oma arvamust ametlikult avaldada, räägib siiski mõnest tunnist.

Leiab, et toimis õigesti

Viljandi silmaarst Kadri Põder ütleb telefonikõnele vastates, et temal ei ole selle patsiendi kohta midagi öelda, sest ta pole teda ihusilmaga näinud. "Ja üldse ei ole ma kohustatud teile mingeid kommentaare andma, pöörduge haigla kommunikatsioonijuhi poole."

Mõne aja pärast saabubki haiglast kiri. Kadri Põder selgitab selles, kuidas ta telefoni teel kuuldud ülevaate põhjal järeldas, et tegemist võib olla silma võrkkesta irdumise, võrkkesta või klaaskeha verevalumi või silma veresoone ummistusega. Viimati nimetatud diagnoosi puhul oleks abi niikuinii hiljaks jäänud, esimesed aga poleks erakorralist abi vajanud.

"Kõnealuse juhtumi puhul oli ka telefoni teel antud info piisav, hindamaks, et tegemist ei ole erakorralise juhtumiga, mis vajaks kiiret vältimatut abi," lõpeb tekst.

Lisatud on ka haigla juhatuse esimehe Ülle Lumi kommentaar, kus on öeldud, et juhtumi uurimiseks on algatatud sisejuurdlus ja kui see ühest vastust ei anna, tegeleb asjaga edasi arstiabi kvaliteedi ekspertkomisjon.

Töövõime kaotanud 45-aastane naine ei suuda seniajani mõista, miks ta pidi kaks päeva asjatult silmaarsti abi nõudma. Tema usub, et laupäeval oleks Tartus teda veel aidatud.

Tagasi üles
Back