Madis Lepp: Tule taevas appi maavalitsusele ehk Kuidas vältida vigu

AS Mulgi Reisid juht Madis Lepp. Foto: PEETER KÜMMEL/SAKALA

PRESIDENT Lennart Meri oli tark mees. Ometi ei osanud temagi vahel kosta muud kui: «Tule taevas appi!» Seda juhtus siis, kui Eesti asja ajades terve mõistuse ja talupojatarkuse teelt lootusetult kõrvale kalduti.

Mind sunnib samamoodi ütlema sündmuste areng Viljandimaa bussivedude hankimisel.

Teen seda raske südamega, sest viimaste aastakümnete jooksul, mil Mulgi Reisid on Viljandis ja maakonnas oma bussidega avalikku vedu korraldanud, on maavalitsus olnud talle väga hea koostööpartner. Mullu suvel alguse saanud hange Viljandi bussivedude korraldamiseks järgmisel kaheksal aastal ähvardab aga nii sõitjate, vedaja kui riigi silmis hästi toiminud masinavärgi uppi lükata.

KÜSIMUS seisneb selles, et bussivedudega tegeleva ATKO grupiga seotud ettevõte tegi riigihankel Viljandimaa liinide teenindamiseks odavaima pakkumise, mis on samas selgelt alapakkumine.

On mõistetav, et transpordis nagu igas teiseski majandusvaldkonnas on konkurents ning lepingud võidab endale parima hinnaga pakkuja. Häda algab siis, kui puude taga ei nähta metsa või ei mõelda täpselt läbi, mida ikkagi makstava raha eest osta tahetakse.

Kurja juur on hanketingimustes. Neis keskendutakse odavale hinnale ega hoolita sõitjate mugavusest ja teeninduskvaliteedist.

ÜKS PEAMINE kitsaskoht Viljandi bussihanke puhul on see, et ei määratletud täpselt, missugustele nõuetele vastavate bussidega sõitjaid teenindama peaks. Just niisugune ebamäärasus teeb võimalikuks JOKK-lahendused.

Teisisõnu: meile tulevad bussid, mis küll vastavad hanketingimustele istekohtade arvult, kuid ei rahulda inimeste tegelikke vajadusi ega mugavusi.

Väidetavalt ongi parima pakkumise teinud vedaja plaaninud soetada enamikus väikebusse, mis vastavad tõenäoliselt hanketingimustele, kuid mille tegelik sõidumugavus on, olgem ausad, väga vilets.

TEINE TÄHTIS punkt, mis pidanuks hanketingimustes kajastuma, on võimalikule uuele vedajale määratud kohustus säilitada seniste töötajate palk. Selline kriteerium on sisse kirjutatud paljudesse Soome ja Rootsi avalikesse hangetesse.

Selge on ju, et kui kohaliku ettevõttena tegutseva Mulgi Reiside vedamislepingud lõpevad, kaotab seal töö enamik bussijuhte.

Samas ei saa uus vedaja samuti oma lubadusi täita ilma bussijuhtideta. Kõnealust hinnapakkumist vaadates võib aga öelda, et tõenäoliselt halvenevad tunduvalt nende töö- ja puhkeaja tingimused ning kahaneb ka sissetulek. Rääkimata meestest, kes on ühes ettevõttes juba 35 aastat ausalt oma leiba teeninud ja võivad nüüd, pensioni eel, töötuna tänavale sattuda.

MULGI REISID on seisukohal, et säärase hinnaga, mida parim pakkuja tegi, ei saa tagada viljandlastele vajalikku hea kvaliteediga teenust. See on võimalik ainult sel juhul, kui pärast lepingu allkirjastamist raha juurde küsitakse, sõitjate mugavuse arvelt kompromissidele minnakse või suisa ebaseaduslikke teid pidi kuskilt kulusid kokku hoitakse.

Seepärast kutsun ma maavalitsust üles moodustama sõltumatut ekspertkomisjoni, kes analüüsiks põhjalikult, kas ja kuidas väljapakutud summa eest vedada saab. Komisjoni võiks kuuluda näiteks mõne audiitoribüroo ning Tallinna tehnikaülikooli transpordi ja logistika õppetooli ja maanteeameti pädevad esindajad.

Muuseas, just nii toimis riik edukalt kümmekond aastat tagasi, kui bussiveohangetega olid samasugused alapakkumise probleemid. Toonased analüüsid ja arvutused vajavad lihtsalt ülevaatamist ja tänapäevale kohandamist.

TULEB TÕDEDA, et probleem on laiem kui vaid Viljandi bussihanke ümber toimuv. Oleme pöördunud nii maavalitsuse kui majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi poole, et juhtida tähelepanu viimasel ajal veoteenuseid osutavate ettevõtjate hulgas levinud kahetsusväärsele kombele esitada avaliku liiniveo riigihangetel ilmselgeid alapakkumisi.

Stsenaarium on lihtne: konkursil osaleja esitab teadlikult alapakkumuse ning osutubki konkurentidest edukamaks. Riigihanke tulemusena sõlmitud avaliku teenindamise lepingu täitmise käigus pöördub vedaja aga tellija poole taotlusega suurendada makstavat toetust või muuta pileti hinda, sest pakkumuses toodud tingimustel ei ole võimalik avaliku liiniveo teenust ilma kahjumita osutada.

Seejuures põhjendab bussifirma oma nõudmist, viidates ühistranspordiseaduse punktile, mis kohustab hankijat toetuse suurendamise või hinna muutmise abil kõrvaldama olukorra, kus vedaja tegutseb kahjumiga. Maavalitsusel kui hankijal on siinkohal raske leida vastuargumente, sest seaduses on ju ülimuslikuna esile toodud, et avaliku liiniveo kulud peavad olema kaetud tuludega.

PEAB TUNNISTAMA, et ülal kirjeldatud tõve vastu on vaid kaks rohtu.

Esiteks peaks hanke korraldaja põhjalikult uurima konkursil osalejate tausta ja ennetama alapakkumisi võimaldavaid skeeme. Praegu ootangi ma just sellist käitumist Viljandi maavalitsuselt.

Teiseks: tellija aktiivse tegutsemise vältimatu osa on ka avaliku liiniveo hangetel senisest täpsemate tingimuste sätestamine.

PÖÖRDUDES lõpuks tagasi terve mõistuse ja president Meri juurde, meenub Meri korratud vanasõna: «Pane ikka sõnnikut sellele taimele, mis kasvab!»

Loodan väga, et maavalitsus Viljandi bussivedu korraldades seda talupojatarkust ei unusta ning oma otsused ka parimal viisil ellu viib.

Ekspertkomisjoni ei ole vaja ainult selleks, et kõik asjaolud saaksid põhjalikult läbi kaalutud. Seda on vaja selleks, et me ei peaks viljandlastena järgmised kaheksa aastat viletsat bussiühendust, rumalaid poliitikuid või ametnikke ning kurikavalaid ettevõtjaid kiruma.