INIMENE: Carita Vaikjärv: parimad kingitused on lilled, raamatud ja sügisesed kastanimunad


Carita Vaikjärv nautis Ello rolli suvelavastuses "Toomas Nipernaadi", kus nimiosas oli Priit Võigemast (vasakul).Omapärase hääletämbri ja nauditava näitlemisstiiliga Ugala noor näitlejanna Carita Vaikjärv armastab kõikidest senistest rollidest kõige rohkem Marttat "Niskamäe kirgedes".
Pärnus sündinud ja kasvanud ning seal Ülejõe gümnaasiumi lõpetanud Carita jõudis näitlemise juurde Aare Laanemetsa kooliteatri kaudu, kus on käinud tuntav osa hiljem muusikaakadeemia lavakunstikooli lõpetanud näitlejatest.

"Minuga samal ajal olid seal Janek Joost, Tiit Ojasoo, Kersti Heinloo ja Ranet Rees üheksateistkümnendast lennust, kuid Laanemetsa käe all on õppinud ka Marko Matvere, Katariina Lauk ja Külli Teetamm," toob Carita näiteid. Laanemetsa juhendatavasse kooliteatrisse sisse saada oli raske. Sel aastal, kui Carita sinna pääses, kandideeris viiele kohale ligi sada inimest.

"Laanemets tegi huvilistele kohe katsetel selgeks, et kahte jumalat teenida pole võimalik. Kui mõni laps astus ette ja ütles, et tegeleb veel spordi ja muusikaga, soovitas Laanemets tal valiku teha. Tunnid olid kolm korda nädalas, kuid lisaks oli vaja väga põhjalikult kodus ette valmistada."

Carita arvab, et hiljem lavakunstikooli astudes oli tal kooliteatri kogemusest palju abi. "Seda ma mõtlen muidugi praegu tagantjärele, sest eksamitel olin ma ikka teistega võrdselt närvis."

Klassiekskursiooniga Ugalasse

Pärnu Endlas vaatasid kooliteatri õpilased mõnda lavastust isegi kolm-neli korda, kuid klassiekskursioonid viisid neid ka Tallinna ja Viljandi teatritesse.

"Ugalas käisin mingil ajal isegi rohkem kui Endlas — siis, kui siin mängiti "Charley tädi", "Helisevat muusikat" ja "Sinder-Vinderit"," meenutab Carita.

Elukutsevalikul toetasid Caritat ema ja õde, kuid isa oli esialgu tema näitlejaks õppimise vastu. "Ta arvas, et see ei ole amet, vaid sellega võib ainult hobi korras tegelda. Nüüdseks on ta leppinud, kuigi esialgu ei käinud ta isegi mu etendustel."

Teater on Caritat väga palju mõjutanud. "Ma mõtlesin nooremana selle peale, mis mind rohkem võlub: kas teater või need inimesed, kes seal töötavad. Teatris on väga toredad inimesed."

Carita räägib, et enne lavakat ta paljude asjade üle ei arutlenud, vaid need olid, nagu olid. "Seal õpetati meid analüüsima. Ma sain enda kohta teada, et olen kohati nõrgem ja kohati tugevam, kui ma enne arvasin."

Näitlejanna lausub, et kindlasti kasvas ka empaatiavõime. "Analüüsivõime paranedes sain aru, et inimene on tunduvalt keerukam, kui algul paistab — iga arvamus võib muutuda, kui sa inimesest rohkem teada saad."

Diplomietendustest oli Caritale oluline Eduard Vilde "Tabamata ime", mille prooviperiood lavastaja Merle Karusoo käe all oli väga õpetlik. "Rollid tulid hästi rahulikult. Oma pisikesed mured ja nutud on osa tehes kõigil, aga mingit üldist paanikat ei tekkinud."

Näitlejanna sõnul oli Karusoo väga põhjalik ning tegi huvitavaid rollimänge, kus näitleja pidi vastama esitatavat tegelast puudutavatele küsimustele.

Diplomitöös mängis mehi

Teise olulise diplomitööna nimetab Carita Elmo Nüganeni lavastust "T¡ehhov & show-bisnis", kuigi see sündis tema sõnul väga raskelt.

"Lavastuses tegid kaasa kõik meie kursuse tüdrukud. Igaüks mängis mitut rolli, sealhulgas ka mehi. Elmo oli meiega algul päris hädas, seal oli pisaraid ja kõike, aga kui lavastus valmis sai, mängisime seda lustiga."

Carita kehastas kaht meestegelast. "Raske oli küll, aga ma usun, et mehe roll on roll nagu iga teinegi. Kostüüm ja grimm aitasid väga kaasa."

Ugalas on Carita poolteise aastaga jõudnud mängida kaheksas lavastuses ning jaanuari viimasel päeval esietenduvas "80 päevaga ümber maailma" on veel üks põnev osa tulemas.

"Praegu meeldib mulle väga mängida "Niskamäe kirgedes". Ikka on nii, et üks roll on lähedasem kui teine, see ei olene isegi osa suurusest."

Ugalas on Carita lemmikkoht garderoob, mida ta jagab koos kursusekaaslase Maria Soometsaga.

Unistuste osa näitlejannal veel ei ole. Ta usub, et selle saab öelda kunagi aastate pärast tagantjärele. Carita ootab väljakutseid, kuid tahaks vältida näiteks seda, et peab end laval alasti võtma. "Oleneb muidugi sellest, kas see annab rollile midagi juurde ja kas seda on võimalik teha esteetiliselt, nii et see minu tõekspidamiste vastu ei käi. Seksuaalakt laval peaks olema väga täpselt põhjendatud."

Ebamugavustunne kandub lavalt saali

Praegu mängib Carita sõnaliselt väga julges lavastuses "Vagiina monoloogid".

Algul oli see talle raske, aga koos lavastajaga saadi selgeks, mida publik välja kannataks. Kui näitlejannal endal oleks laval ebamugav, siis oleks vaatajatel kindlasti samuti.

"Mulle meeldib seda tükki teha, sest selles on kindlad lood, mis annavad sõnumi edasi. Seal ei ole ropendamist ja vulgaarseid väljendeid ning vaatajad ei peaks saalis piinlikkust tundma."

Carita lausub, et esimestel etendustel oli näitlejatel hirm, kuidas publik sellele reageerib. "Aga võeti üllatavalt hästi vastu. Esimese vaatuse räigemad lood võtab kokku viimane sünnituse lugu, mis annab kõigele eelnevale selgituse."

Pidevalt täissaalidele minev "Koturnijad", kus Carita astub lavale koos viie kursusekaaslasega, on päris nende enda tükk.

"Me muudame seda natuke etendusest etendusse, kuid põhilugu jääb samaks. Värskeid hetki on nii endale kui kaaslastele. Meil on seda tore ja naljakas mängida. Vähemalt mina vaatan küll, mida teised teevad, kui ma parajasti laval ei ole," tunnistab Carita.

See, et koos tema ja kahe kursuseõega Ugalasse tulnud kolm sama kursuse noormeest nii publikult kui ajakirjanduselt suuremat tähelepanu on pälvinud, Caritat ei häiri.

"See oli juba enne Ugalasse tulekut nii. Lahti läks see "Nimedest marmortahvlil", mis oligi poiste film. Siis tulid "Burattino!" etendus ja telesaade "Buratino tegutseb jälle". Ott teeb kaasa seriaalis "Õnne 13"," loetleb Carita. "

"Need, kes televisioonis figureerivad, saavad rohkem tähelepanu. Rääkimata sellest, et poistel on tavaliselt suuremad rollid ja millegipärast on ka kõik aktiivsed fännid enamasti tütarlapsed," nendib ta.

Ootab kaartidele nime alla

Carital enda teada ühtegi fänni ei ole. "Mõned salapärased lilled olen siiski saanud. Mul oleks hea meel, kui kaardil oleks nimi all, isegi kui see ei ütle mulle esialgu midagi. Võib-olla kunagi hakkab ütlema, kui nimi kordub."

Carita ei salli ülekohut ja vahetegemist. Vältida püüab ta agressiivseid ja ettearvamatuid inimesi ning käib sellepärast tänaval noorukikampadest suure ringiga mööda.

"Kardan seda, mis minust ei sõltu ja mille suhtes ma ei saa mitte midagi ette võtta. Nende asjade suhtes olen ma võimetu."

Parimaks kingituseks peab Carita lilli, raamatuid ja sügisesi kastanimunasid. "Need pidavat õnne tooma, on armsad ja neist ei saa kunagi küll!"

    Tagasi üles