Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ülle Lumi,
Viljandi Haigla juhatuse esimees
TÄNASEKS ON möödunud kaks nädalat päevast, mil "Sakala" leidis ja avaldas nii mulle kui kogu Viljandi Haigla perele huvitava ja ootamatu seose. Leht sidus 31. detsembril aasta auto tiitli sujuvalt heategevuse temaatikaga. Et nii heategevus kui haigla peaksid viljandlasi õigustatult huvitama, esitan ka oma seisukoha aasta auto küsimuses.
Pean kahetsusega nentima, et nimetatud alalõigus on fakte lubamatul ja mind isiklikult väga riivaval viisil moonutatud. "Sakala" kirjutas: "Omajagu vürtsi lisas asjale seegi, et Lumi hakkas ametiautot kasutama ka erasõitudeks, kuigi ametisse asudes oli ta lubanud seda mitte teha."
TULUMAKSUSEADUSE ja rahandusministri määruse kohaselt tegi Viljandi Haigla juhatus 2003. aasta 27. märtsil otsuse sihtasutuse omandis või valduses oleva sõiduauto ettevõtlusega mitte seotud sõitude tööandjale hüvitamise kohta.
Sellest tulenevalt peab iga meie haigla töötaja (kaasa arvatud mina), kes kasutab asutuse autot, tehtud sõitude kohta arvestust pidama ning märkima üles iga sõidukorra kuupäeva, samuti auto spidomeetri alg- ja lõppnäidu. Iga kuu lõpul esitab sõiduki kasutaja raamatupidamisele aruande sõitude arvestuse kohta ning hüvitab kuu viimasel päeval kõik autoga tehtud erasõidud hinnaga 4 krooni kilomeeter. See kord kehtib alates 2003. aasta aprillist.
Kinnitan, et olen hüvitanud ja hüvitan ka edaspidi kõik ametiautoga erasõitudeks tehtud kulud.
JÕUDES NÜÜD "aasta auto" juurest ringiga heategevuseni, tsiteerin taas 31. detsembri "Sakalat": "Paljusid inimesi ajas niisugune uudis (s. t. uue auto muretsemine haigla juhatusele Ü. L.) igal juhul kurjaks, sest just veidi aega varem oli haigla kogunud annetuste teel raha uue sünnituslaua muretsemiseks."
Tahtmata mingil viisil maakonnalehele etteheiteid teha, pean siiski nentima, et heategevuse ja haigla suhe ei saa Viljandis kuidagi olla kvalitatiivselt teistsugune kui näiteks Tallinnas või Tartus. Kuuleme ju üsna sageli aktsioonidest Tallinna Lastehaigla, Ida-Tallinna Keskhaigla või Tartu Ülikooli Kliinikumi heaks.
Suur roll on nende aktsioonide edukuses meedial, meenutagem kas või hiljutist "Jõulutunneli" saadet Eesti Televisioonis või miljonimängu TV 3-s. Meedia olulisus on täiesti arusaadav on ta ju tänapäeva ühiskonnas üks tähtsamaid hoiakute ja ka sotsiaalse närvi kujundajaid.
Näen, et seda tähtsat rolli võiksid lisaks üleriigilisele ajakirjandusele edukalt kanda kohalikud ajalehed, kui nad suudaksid kõrvale heita väiksematele kohtadele nii omase ja loomuliku intriigiihaluse. Majandamise reeglid ja ravitegevuse rahastamise põhimõtted on ju ühtsed nii Tallinnas, Tartus kui Viljandis.
SEETÕTTU ON minu arvates veider, kui heategevuslikke aktsioone Tallinnas käsitletakse ühiskondliku empaatiavõime, sellesama sotsiaalse närvi olemasolu või tekkimisena, Viljandis aga haiglajuhi isikliku kasuahnusena. Ega Tartu ja Tallinna haiglajuhidki vist jalgratta või hobusega sõida.
Mul on väga kahju, et heategevuse asetamisega negatiivsesse konteksti kannatavad kahju ka need inimesed, kes on Viljandi Haiglat aidanud ja usaldanud. Tahan siinkohal veel kord tänada heategevusaktsioonide initsiaatoreid ärimees Aleksander Ivanovi ja pangajuht Raimo Ronimoisi, samuti paljusid teisi ettevõtteid ja üksikisikuid, kes heategevusprojektides on osalenud.