Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Olen üles kasvanud Tallinnas Rahumäe kalmistu lähedal. Juba lapsepõlves meeldis mulle surnuaias jalutada. Selle vanemas, Nõmme-poolses otsas hakkas mulle silma üks uhke karikaga hauasammas kellegi Hermann Namsingu nimega.
Hauaplats oli piiratud madala aiaga ning selle nurkades kasvasid noored kuused. Hiljem avastasin Eesti kunstiajaloo väljaandeid lehitsedes, et samba ja kogu kompleksi autor on üks Eesti oma aja mainekamaid skulptoreid Jaan Koort.
Ainus järeldus oli see, et Rahumäe kalmistule maetud Hermann Namsing pidi olema üpris oluline isik. Hiljem leidsin, et aastatel 19261929 Eesti Kirjanduse Seltsi vihkude kaupa väljaantud "Eesti biograafiline leksikon" noteerib Hermann Namsingu isiku ning pühendab talle peaaegu terve veeru. Ilmnes, et ta oli pärit Viljandist, siin mõnda aega elanud ja tegutsenud ajakirjanik, kes pühendus ka ühistegevusele.
Omas ajas tähtis mees
Mõistsin, et Hermann Namsingu tegevuse tähendus võib olla jäänud oma aja konteksti. Nii on see paraku enamiku majandussfääriga seotud inimeste puhul. Ometi võiks vahel niisuguste meeste elule veidi enam tähelepanu pöörata.
Hermann Namsing sündis 21. detsembril 1878 Viljandis töölise perekonnas. Olles pärit vaesest perekonnast, pidi ta ennast ise üles töötama ja koolitama. Põhihariduse omandas ta Viljandi linnakoolis. Muuseas noorpõlves jagas ta korterit kohaliku "suurmehe" Anton Suurkasega.
Aastatel 1902-1903 õnnestus Hermann Namsingul asuda õppima Lüttichi kaubandusakadeemiasse Belgias ning seal sõlmitud suhteid suutis ta alal hoida elu lõpuni.
Kodumaale tagasi pöördumise järel asus ta lühikeseks ajaks tööle "Postimehe" toimetusse, kuid juba 1905. aastal pöördus ta tagasi Viljandisse, asudes siin toimetama "Rahvalehte".
Aastatel 19091912 ilmus Hermann Namsingu väljaandmisel ajaleht "Viljandi Teataja".
See oli üldse kohalikus kultuurielus huvitav ajajärk. Kunstnik Rudolf Lepik korraldas joonistuskursusi, välja anti omakirjastuslikke ajakirju ja almanahhe, nagu pilkeleht "Mulk", "Lõbus Talupoeg", "Ulak" ja "Nalja Mart", kohalikule kunstielule andis värvi skandaalne Jaan Vanakamar ning aset leidis muudki huvitavat. "Viljandi Teataja" juures tegutses mõnda aega ka kunstnik ja kirjanik Jaan Vahtra, kes on kirjutanud sellest põgusalt oma raamatu "Minu noorusmaalt" kolmandas osas.
Lõi sisseostuühingu
Samal ajal sai Hermann Namsing ka Viljandi Tarvitajate Ühisuse esimeheks ning oli osaline kohalikus majandustegevuses. Tema mõte oli organiseerida niinimetatud sisseostuühing.
Idee kohaselt koopereerusid kitsarööpmelise raudtee äärde jäävate linnade Viljandi, Võhma, Paide ja Rapla ärijuhid, et sooritada ühiselt sisseoste Tallinnas või Peterburis. Nii hoiti kokku aega ja raha. Hiljem järgisid Namsingu loodud sisseostuühingu eeskuju ka teised tarbijate ühisused üle Eesti.
Ühisuste koondamine ühtse "katusorganisatsiooni" alla sai üheks Hermann Namsingu südameasjaks.
1913. aastal kolis ta Viljandist Tallinna, kus asus tööle äsja loodud Ühistegevuse Nõuandebüroo revidendina. Kui 1915. aastal asutati Tallinna Ühistegevuse Edendamise Selts ja 1917. aastal Eesti Tarvitajate Keskühisus (Eesti Tarvitajate-ühisuste Liit), sai temast nende ühenduste juhatuse liige ja instruktor-revident.
Instruktorina esines ta harivate loengutega ning kirjutas artikleid ja raamatuid sellest, kuidas luua ühistuid ja pidada korras nende dokumentatsiooni. 1918. aastal sai temast korraks ka tollal eraalgatuslikult ilmunud "Ühistegevuslehe" toimetaja.
1919. aastal õnnestus Namsingu eestvõttel luua enamikku Eesti ühisusi koondav Eesti Ühistegelise Liit ja temast sai selle esimees. Et samal ajal käis Vabadussõda, määrati vahepeal tööerakonnaga liitunud Hermann Namsing põllutööministri abiks ja toitlusministriks Otto Strandmani valitsuses.
1920. aastal sai Namsingust taas ajakirja "Ühistegevusleht" peatoimetaja. Tema eestvõttel sai ajakirjast Ühistegelise Liidu häälekandja. Seda ametikohta pidas ta oma surmani.
Töö kurnas mehe varakult
Ühistegelise Liidu ja ajakirja toimetamise kõrval jõudis Hermann Namsing olla Eesti Vabariigi alguspäevil ka tarvitajateühisuse Oma, osaühingute Eesti Ühistrükikoda ja Wosworiit ning Eesti Ühistegelise Kindlustuse Keskseltsi juhatuse ja nõukogu liige ning kooperatiivse Rahvapanga nõukogu esimees.
Kõik need ülesanded hakkasid pikapeale mõjuma Hermann Namsingu tervisele. Noorpõlves oli ta kaotanud parema käe ning füüsiliselt väheliikuv ja vaimselt stressi tekitav elu tõid ajapikku kaasa ülekaalulisuse ja kõrge vererõhu.
Juba 1921. aastal Soomes huvireisil viibides sai Hermann Namsing esimese insuldi, millest ta küll suuremalt osalt paranes.
14. märtsil 1924. aastal Ühistegelise Liidu juhatuse koosolekul tabas teda teine, seekord saatuslik halvatus. Nädal aega hiljem 22. märtsil suri ta oma kodus teadvusele tulemata.
Hermann Namsingu matused paar päeva hiljem kujunesid suurejooneliseks austusavalduseks. Kohal olid Jaan Tõnisson, Johan Laidoner ja mitmed tollased Riigikogu liikmed.
Idealist ja ratsionaalne praktik
Inimesena oli Hermann Namsing sõbralik ja huumorimeelne. Seda on oma mälestustes rõhutanud isegi Jaan Vahtra, kel oli temaga erimeelsusi. Oluliseks on peetud Namsingu tasakaalukust ja erapooletust.
Ühistegevus ei olnud Hermann Namsingule üksnes majanduslik ettevõtmine. Tema idee kohaselt pidi see haarama kogu ühiskonda ning muutma radikaalselt kapitalismi loomust. Seetõttu on kõneldud temast kui ühistegelikust sotsialistist, kes ühendas endas idealisti ja praktiku. Puhtmajanduslikes küsimustes jäi ta aga selgelt ratsionalistiks.
Eraldi raamatuna ilmusid temalt raamatupidamisõpik "Põllupidaja Kassa-pääraamat" (1904), "Ingliskeele õpiraamat iseõppimiseks" (1906) ja venekeelne "Praktiteski kurs angliiskoi kommerteskoi korrespondentsi so slovarjom" (1904).
Lisaks sellele on Hermann Namsing andnud väikse panuse Eesti lastekirjanduse ajalukku: 1900. aastal ilmusid pealkirja all "Piltideta pildiraamat" tema tõlgitud Hans Christian Anderseni "Kuujutud" ning tema koostatud kogumik "Uus Laste Lõbu I", mis koondab endas Eesti ja Saksa autorite loomingut.
Seega suutis Hermann Namsing jälje jätta nii ühistegevuse, ajakirjanduse, rahvahariduse kui isegi lastekirjanduse ajalukku.
Mait Talts,
Viljandi Kultuuriakadeemia õppejõud