Tõnis Grenzstein — unustusse vajunud kunstnik Tarvastu kandist

Eestis on üsna hästi tuntud Ado Grenzsteini nimi, vähesed teavad aga, et tal oli kunstnikust noorem vend Tõnis.

Suurema osa oma elust veetis Tõnis Grenzstein Saksamaal ning see on üks olulisemaid põhjusi, miks tema isik kodumaal peaaegu tundmatuks jäi. Tagasihoidlikust ja ebaühtlase tasemega loomingust hoolimata võib teda aga pidada üheks meie rahvusliku maalikunsti ja raamatugraafika rajajaks.

Aadlidaami stipendium avas tee Euroopasse

Tõnis Grenzstein sündis uue kalendri järgi 16. novembril 1863 Tarvastu lähedal Kõksi talupidaja pojana. Hiljem asus perekond ümber Valga lähedale Koikkülla, kus algas ka Tõnis Grenzsteini koolitee.

Huvi kunsti vastu tärkas Tõnis Grenzsteinil juba varakult. Pärast Valga kreiskooli lõpetamist 1881. aastal asus ta õppima Tartu Saksa Käsitööliste Seltsi joonistuskooli, mida pidas baltisaksa kunstnik Rudolf von zur Mühlen.

Seejärel õnnestus Tõnis Grenzsteinil kooliõpetaja August Trummi vahendusel saada ühelt vene aadlidaamilt stipendium ning 1886. aastal siirdus ta õppima Saksamaale mainekasse, ent konservatiivsesse Düsseldorfi Kunstide Akadeemiasse. Õpingud seal kestsid pikemate kodumaal veedetud vaheaegadega ühtekokku peaaegu 14 aastat.

Tõnis Grenzsteini peamiseks õpetajaks Düsseldorfis kujunes Eestist pärit baltisaksa maalikunstnik Eduard Franz Karl von Gebhardt. Gebhardti maalidele omane hämar tumepruun koloriit, mida on nimetatud ka düsseldorfi pruuniks soustiks, on täheldatav teistegi tema õpilaste, näiteks Paul Raua töödes.

Kaks venda olid kui öö ja päev

Pärast kooli lõpetamist tegutses Tõnis Grenzstein Eduard von Gebhardti isikliku abilisena ning seejärel iseseisva kirikumaalijana. 1901. aastal sõitis ta Pariisi, kus kohtus oma äsja emigratsiooni siirdunud vennaga.

Vendade ellusuhtumine oli mõnevõrra erinev: kui Ado Grenzstein oli täiskarsklane ja üks Eesti karskusliikumisele alusepanija, siis kunstnikust vend Tõnis suhtus alkoholi pruukimisse märksa tolerantsemalt. Ka iseloomult olevat Tõnis Grenzstein olnud venna vastand: heatujuline, leplik ning korrektne oma suhetes kaasinimestega. Nii väidab kunstniku elulugu tema kaasaegsete mälestuste põhjal uurinud Mart Pukits.

Juba üsna pea siirdus Tõnis Grenzstein uuesti Saksamaale. Ta asutas praegu Prantsusmaa koosseisu kuuluvas Elsass-Lotringis Thionville'is ehk Diedenhoffis naiste maalikooli, mis andis talle püsiva sissetuleku. Samal ajal teenis ta lisa ohvitseride portreede maalimisega. Ilmselt just sel ajal hakkas ta koos nendega tõsisemalt napsitama.

Veidi enne Esimese maailmasõja puhkemist pöördus Tõnis Grenzstein Düsseldorfi tagasi. Seal üritas ta ühe kohaliku rahamehe toetusel asutada vabrikut, mis pidi hakkama tootma mittetuhmuvat valget värvi. Ettevõtmine lõppes aga fiaskoga: Tõnis Grenzstein laostus majanduslikult, hakkas senisest veelgi enam jooma ning suri 1916. aastal kõigi poolt unustatuna ühes Düsseldorfi haiglas.

Teatmekirjanduses figureerib Tõnis Grenzsteini surmaajana suvi 1916, kuid omaaegsete lehtede andmeil suri ta juba veebruaris 1916. Igal juhul suri samal aastal Prantsusmaal ka tema vanem vend Ado Grenzstein, kellele Eesti ringkonnad olid venestamisajal välja öeldud seisukohtade tõttu selja pööranud.

Tõnis Grenzstein kuulus samasse põlvkonda Ants Laikmaa ning Kristjan ja Paul Rauaga, kuid tema loomingu võib paigutada pigem eelmise generatsiooni oma kõrvale.

Akademist impressionistide keskel

Tõnis Grenzstein jäi Eesti akademistiks, Gustave Courbet' stiilis realistiks ka ajal, mil oma võidukäiku olid alustanud impressionism ja postimpressionism. Eestis on säilinud mõned tema portreed, näiteks "Mihkel Härms", "Ado Trumm", "M. J. Eisen" ja "K. E. Sööt", ning Eduard von Gebhardti stiilis Nõo ja Emmaste kiriku altarimaalid.

Teada on seegi, et Grenzstein on fotode põhjal portreteerinud Lydia Koidulat, Vene tsaari Aleksander III ning Saksa keisrit Wilhem I. Lisaks sellele on teada mõned tema maalitud maastikud ja natüürmordid.

Samas on Tõnis Grenzsteini näol tegemist esimese eesti rahvusromantikuga, kes tõi idealiseeritud mineviku motiive oma teostesse juba 1890. aastal (esimeseks eesti rahvusromantikuks tuleb pidada baltisakslast Friedrich Ludwig von Maydelli).

Tuntuks sai Grenzstein just rahvusromantiliste ja fantaasiarikaste eesriietega Vanemuise teatrile, mis aga üsna pea põlengus hävisid. Mõned tema maalid olevat rippunud venna ajalehe "Olevik" toimetuses ning mõned olevat "Oleviku" tellijate vahel välja loositud. Ka tegi Tõnis Grenzstein laemaali oma venna majja Tartus.

Arvestatav osa Tõnis Grenzsteini maalidest pole aga Eestisse jõudnud.

Surus oma illustratsioonid tsinki

Võib-olla et olulisemgi kui Tõnis Grenzsteini tegevus maalikunsti alal on olnud tema panus tärkavasse Eesti raamatukunsti. Tema illustreeritud Karl Eduard Söödi luulekogu "Rõõm ja mure" (1894) peetakse ebakindlast teostusest hoolimata Eesti raamatugraafika ajaloos pöördeliseks. See oli esimene eesti kunstniku terviklikult kujundatud ning spetsiaalselt sellele raamatule loodud piltidega illustreeritud eesti autori teos.

Illustratsioonid olid valmistatud uudse, tsinkograafia meetodiga, klišeed tehti Andres Saali tsinkograafiatrükikojas. Hiljem sai tsinkograafia ajalehefotode trükkimisel laialt kasutatavaks.

1894. aastal ilmunud ja Tõnis Grenzsteini illustreeritud Eduard Vilde "Muhulaste imelikud juhtumised Tartu juubeli-laulupidul" lõi Eesti raamatukunstis omamoodi naiivrealistliku stiili, mida esindasid omal ajal viljakad, kuid nüüdseks unustuse hõlma vajunud raamatuillustraatorid, nagu Toomas Gutmann ja Hans Möldermann.

Teerajaja mitmel alal

Tõnis Grenzstein oli ka üks esimesi vähemalt mõnda aega järjekindlalt tegutsenud eesti karikaturiste. Ta alustas oma venna toimetatud "Oleviku" ja "Oleviku Naljalisa" juures pilapiltide joonistamist juba 1880. aastate algul, aidates naeruvääristada venna poliitilisi vastaseid.

Kuigi Tõnis Grenzsteini looming on mahult tagasihoidlik ja sageli ka teostuse poolest abitu, tuleb temas ikkagi näha üht eesti kunsti teerajajat — kui mitte maali-, siis vähemalt raamatukunsti ja karikatuuri alal kindlasti. Igal juhul vajaksid nii tema elu kui looming tundmaõppimist.

Mait Talts,
Viljandi Kultuuriakadeemia õppejõud