Pärast seda sai Reinup Moskvas kõva peapesu.
"Kutsuti ühe kindrali ette ja tema küsis, miks mul nii kehvad kohad on," jutustab ta. "Seletasin, et rajad on võõrad, ei tea veel, mis ülekandeid kasutada, ja nii edasi. Aga mida tema neist asjadest jagas! Küsis, kas meil siis asfalti pole, mille peal treenida."
Kindral oli õiendanud, et üks Karagandõ oblastist pärit allveeujuja Nataa hüppas vette ja sai kohe maailmameistriks, aga tema toob ainult 13. koha ja võtab veel streigist ka osa!
Kuigi tehas pidas Reinupi tulemusi esimese hooaja kohta väga heaks ja oli tema MM-i sarjas jätkamisest huvitatud, ei andnud Nõukogude Liit talle lääneriikidesse sõitmiseks enam luba. Varasest lõpust hoolimata oli ta ainuke nõukogude motosportlane, kes üldse maailmameistrivõistlustele pääses.
Miks just tema nii edukas oli, ei oska Mati Reinup seniajani öelda. Küsimuse peale, millised omadused teevad inimesest hea motosportlase, mõtleb ta pikalt.
"Reaktsioon peab muidugi hea olema, aga kui noorelt pihta hakkad, siis see kujuneb ehk välja," arutleb ta. "Füüsiliselt peab tugev olema. Mõni arvab, et istud tsikli selga ja muudkui sõidad, aga sellest on asi kaugel. Krossi ajal töötavad kõik lihased ja rattalt maha tulles nõretad higist."
Kui tänapäeval on üldfüüsilise treeningu jaoks spetsiaalsed treenerid, siis Reinup käis noorena hulk aastaid ennast suusatrennis piinamas. "Suusahüppeid tegin kah, kuigi kartsin hirmsasti kõrgust. Pärast oli muidugi väga mõnus tunne," meenutab ta.