/nginx/o/2017/03/03/6402519t1hc278.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2015/11/27/4743259t1h4083.jpg)
Seda, et üheskoos millegi otsimine ja leidmine jääb inimesi ühendama kauaks ajaks, tunnevad tänaõhtuse kontserdi eel nii Viljandi Kammerkoori vilistlased kui selle asutaja Riina Trumm.
KULTUUR: Koorilauljad saavad kokku südame kutsel
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Täna kell 17 Viljandi Jaani kirikus aset leidva kontserdi "Luule, see ei tule tuulest" kavalehel on pühendus, mille puhul kakskümmend aastat tagasi loodud ja mitut nime kandnud koori dirigent Riina Trumm tunnistab, et see tähendab talle isiklikult väga palju.
"Kontsert on pühendatud kõigile neile, kes on ära tundnud oma südame kutse, oma salatõe ning seda ilmutanud ja ilmutavad, hoolimata enesest," ütleb ta.
Riina Trummi suus ei kõla see mitte nii nagu iga teine pühendus, vaid nagu üks ja ainus. Ta ei pea oma pühendust lausudes silmas mitte ainult muusikutee valinud inimesi, vaid ka arste, õpetajaid, ärijuhte kõiki, kes on elus südame kutset jälginud ja sellele truuks jäänud.
"See kontsert on mulle tõesti oluline," ei häbene koorijuht veel kord rõhutamast ja hakkab ise ennast kuuldes naerma, sest teab: ta ei ole ainus, kes nii arvab.
/nginx/o/2023/11/22/15734602t1ha69b.jpg)
Tegelikult on eelseisev õhtu ka kõigile lauljatele, kes kaunitel kaheksakümnendatel või varastel üheksakümnendatel Riina Trummi ja koori teise dirigendi Peeter Konovalovi käe all laulsid, armas ja ilusaid mälestusi meelde toov.
Kolme nimega koor
1983. aasta novembris sündinud Viljandi Noortekoor hakkas nelja aasta pärast kandma Viljandi KEK-i Kammerkoori nime, sest kolhooside ehituskontor võttis ta oma tiiva ja toetuse alla. Taasiseseisvunud Eestis oldi lihtsalt Viljandi Kammerkoor.
Praegune Toomas Volli juhitav Viljandimaa Kammerkoor on aga uus kollektiiv, kuhu Pärnumaa dirigent oma loomingulisi eesmärke silmas pidades ise lauljaid valis.
"Ta ei jätkanud mitte vanaga, vaid lõi uue koori," täpsustab aastaid koorivanema ülesandeid täitnud Andrus Rooks, kes Volli kooris edasi laulab ja sealgi koorivanemaametit peab. "Sestap pole nimi mitte Viljandi, vaid Viljandimaa kammerkoor. Endisest kammerkoorist tuttavaid nägusid leiab sealt aga teisigi."
Niisiis ei ole eelseisev sündmus mitte ümmargune sünnipäevakontsert, vaid ühe tänaseks tegevuse lõpetanud koori asutamisaastapäeva tähistav ettevõtmine. Kokku saab suur osa kooris laulnud või sellega seotud olnud inimestest, kellest nii mõnegi on Riina Trumm palunud täna õhtul ühe palaga esinema. See on kirev, aga ometigi ühte mõtet kandev kava.
Ühe looga Gustav Ernesaksa ja teise looga Cyrillus Kreegi loomingust astub publiku ette ka vilistlaskoor ise.
Niisuguse kava kokkusaamine on tähendanud Riina Trummile sel sügisel arvukaid telefonivestlusi ning enamalt jaolt kiireid nõusolekuid, rõõmsast ootusärevusest rääkimata.
"See oli paljudele okk, rõõmus okk," säravad tema silmad praegugi, kui ta sellest räägib. "Ilmselt ei uskunud enam paljud, et võime veel kohtuda. Nüüd, kui nad sellest kuulsid, olid kõik avasüli valmis sellest osa saama. Ükski ei öelnud: ei, ma ei tule. Põhjus, kui keegi tulemata jääb, on ainult üks ikka seesama pühendumine, kas siis etendus või mõni teine oluline viibimine mõnel teisel üritusel."
Koor nõuab keemiat
Koorivanem Andrus Rooks ütleb, et lisaks karismaatilisele dirigendile peab kooril olema ühine keemia kui sobivus puudub, ei teki muid sidemeid.
"Paljude inimeste elukäik on sellest koorist mõjutust saanud," räägib ta. "Alates sellest, et keegi on läinud muusikat õppima ja keegi on leidnud elukaaslase ning lõpetades sellega, et kooriga seotud inimeste vahelistest sidemetest on tekkinud uusi ärisuhteid. Me kõik oleme tänu sellele koorile palju rikkamad."
Riina Trumm saab kinnitada muudki: see koor on jätnud jälje Viljandisse ja kogu Eestisse.
Dirigent peab kollektiivi üheks loominguliselt paremaks ajaks 1988. aastat, mil Tallinna kammerkooride festivalil tuli väljastpoolt pealinna ainukesena auhinnalisele kohale just nimelt Viljandi KEK-i Kammerkoor.
"Nii ilusat Palestrinat meie koori esituses ei ole ma ei enne ega pärast seda kuulnud," meenutab ta. "Tean, et seda on dirigent Ene Üleoja oma muusikaakadeemia tudengeile üheks heaks näiteks toonud. Mulle tundub, et just siis hakkas meil tekkima mingi aim sellest, mis maailm seal nootide taga on või kuidas sellele läheneda. Sinnamaani kulus aga viis aastat tööd. Tasu tulebki ainult tööga."
Küsimusele, miks tunduvad kaheksakümnendad paljudele kooridele nii kaunid, vastab Riina Trumm: "Sel ajal, eriti kümnendi teisel poolel sündis Eestis palju kammerkoore. Eesti rahva hing oli hell ja avatud."
"Usuti, et vähemalt emotsionaalses plaanis on nii ehk võimalik Eesti taasiseseisvumisele kuidagi kaasa aidata," lisab Andrus Rooks. "Selline revolutsiooniline õhkkond oli kooridele üldse sütitav."
Sõnum tiivustab
Riina Trumm tõdeb, et ta ei saa teha niisugust kontserti, et paneb laulud lihtsalt järjekorda ja ongi valmis. "Mul peab ikka mingi mõte olema, mida ma tahan edasi anda," seletab ta.
Riina meenutab 1986. aastal valminud kava "See on Eesti", milles iga pala väljendas mõnd Eesti ajaloo olulist aastakümmet. Laulude vahele lugesid kas Andres Lepik või Anu Vabamäe isamaalisi luuletusi. 1987. aasta 24. veebruaril kõlas "See on Eesti" Rägavere lossis!
Või Juhan Liivi 120. sünniaastapäevale pühendatud "Rändaja", mille seadis kokku Ugala kadunud näitleja Riho Räni ja milleks teatri tolleaegne muusikajuht Mikk Sarv otsis inimesi, kes võiksid Liivi tekstidele kirjutatud laule laulda.
""Rändaja" puhul on märkimisväärne, et me lugesime seal meieisapalvet, aga aasta oli siis 1984," rõhutab Riina Trumm.
Üks tema kooritöö põhimõte on, et ta on alati püüdnud Viljandis tegutseda teistega koos, mitte tammuda omaette. Nii mäletatakse Riina Trummi ja Peeter Konovalovi koori tänaseni koostööalti kollektiivina, mis mitte ainult ei laulnud, vaid ka tantsis ja näitles.
Enn Meiesaare liikumisseade kantrikavas, millega koor ja ansambel Pääsupojad 1986. ja 1987. aastal ringi sõitsid, tõi esinemistele enneolematu menu. Liikumisseadega eesti laulude kavad üllatasid kontserdireisidel nii ungarlasi kui sakslasi. Koori lauljad pidasid vastu viis hooaega Ugala laval olnud Väino Uibo lavastatud "Kuldrannakeses", kus neil laulda, tantsida ja mängida tuli. Veelgi varem, 1985. aastal lauldi Aleks Satsi lavastatud Ugala suveetenduses "Mare ja ta poeg".
Nimetamata ei saa jätta koostööd Viljandi Linnakapelli (Bachi 300. sünniaastapäeva kontsert, Niguliste kiriku kontsert ja palju muud) ja teiste kooridega ning omaaegset noortekoori debüütesinemist 1984. aasta kevadel, mil ta astus lavale koos Tõnu Kallaste bigbändiga.
Linnakapelli asutaja Tõnu Sepp on õpetaja olnud paljudele muusikutele, avades neile nootidetagust avarat ja sügavat maailma. Nii ka kammerkoori lauljaile.
Mida koor veel õpetas?
"Meil on olnud kahte sorti inimesi," lausub Andrus Rooks. "Ühed on vaimuinimesed, teised materiaalse ellusuhtumisega äriinimesed. Algusaastatel oli meil väga raske üksteisest aru saada. Mõni mõistmine on kohale jõudnud hulga hiljem. Sellest on hea meel. Sellest on väga hea meel!"