Pimedate raamat: Kuidas näpp näeb?

Viljandi Kultuurikolledži rahvusliku tekstiili eriala õppejõud Reet Talimaa andis oma üliõpilastele kummalisevõitu ülesande: luua rahvuslikku ilu ja esivanemate tarkust jagavaid esemeid pimedatele lastele.

Tudengeil pöördus seniõpitu pea peale. Tööle tuli hakata hoopis vastupidises võtmes. Kui enne oli käeliselt andekate noorte naiste loomingu hindamise peamine alus nägijate ilumeel, siis nüüd tuli neil hakata looma teoseid, mis oleksid esteetilised peopesaga katsudes, näpuotstega kombates ja põsega silitades.

Tegelikult tähendas Reet Talimaa antud ülesanne rahvusliku tekstiili eriala neidudele seda, et neil tuli välja mõelda ja valmis teha puuteraamat.

Selliseid raamatuid vajavad hädasti Tartu Emajõe Kooli ja Tallinna Linnupesa lasteaia pimedad ja nägemispuudega lapsed.

Tekstiilieriala teise ja neljanda kursuse üliõpilased käisidki kõigepealt niisuguste lastega kohtumas.

Saadud mulje oli sügav. Laste mängutuppa sisenedes ei pöördunud väikeste inimeste pead ootusärevalt ukse poole nagu nägijail. "Olla nii väike ja mitte näha maailma!" ohkas südamepõhjas nii mõnigi kaasatundvalt.

Reet Talimaa teadis hästi, kui keeruline eelseisev ülesanne tudengitele on. Üks asi on teha visuaalset kunsti, teine asi — kombatavat.

Natuke vähem kui aasta tagasi valmistasid Viljandi Kultuurikolledži tekstiili eriala õppetooli juht Ave Matsin ja õppejõud Reet Talimaa esimesena ka ise ühe pimedatele mõeldud raamatu. Selle pealkiri oli "Paula vanaema juures" ja nad esitlesid seda Viljandi raamatukogus.

Raamatus oli punktkirjas lehekülje kõrval ruumiline pilt, mida kompides said lapsed aru, milline Paula tuba õieti on: kus asub ta voodi ja kui tillukesed on selle ees lebavad sokid ning missuguse sisuga purgid on vanaema moosiriiulil.

Raamat asub praegu, kui see veel ära loetud pole, Tartu Emajõe Kooli laste lugemislaual.

Enne seda aga olid Viljandi Kultuurikolledži kunstiõppejõud käinud puuteraamatute valmistamist õppimas nädalastel kursustel Soomes Kankanpääl. Nad said seal teada, kuidas näpp näeb, ning asusid selle tarkusega avardama oma tudengite maailmavaadet ja mitmekesistama nende tulevasi töövõimalusi.

Nüüd oli üliõpilaste käes kord tehtust aru anda.

Et Reet Talimaale tehtav arvestus tõsiseltvõetav oleks, kutsusid tudengid oma tööde kaitsmisele pimeda mehe Harry Kare, keda teatakse Viljandis kui tublit masseerijat.

Harry Kare mäletab valgust ja värve, sest ta kaotas nägemise varases lapsepõlves. Öeldakse, et nendel pimedatel inimestel, kes on kunagi näinud, on maailmast teistsugune ettekujutus kui neil, kes on sündinud pimedaina.

Ükskõik kuidas, aga ikkagi on viie meelega harjunud inimestel raske kujutleda seda, mil moel on võimalik ümbritsevast keskkonnast adekvaatset pilti saada siis, kui üks meeltest puudub.

Teel Viljandi Tervisekeskuse masseerimiskabinetist kultuurikolledžisse jõuab Harry Kare rääkida mitmetest pimedatele inimestele mõeldud suhtlemisviisidest. Harry ise loeb näppudega punktkirja (see ei ole mittenägijate hulgas sugugi tavaline), kuulab raadiot ja head plaadimuusikat, jälgib pimedate liidu väljaantavat helikassetil ajalehte "Epifon" ning laenab pimedate infoühingust Helikiri ilukirjanduslikke heliraamatuid.

Nägemise puudumisest hoolimata on Harry Kare hästi kursis virtuaalmaailmaga, sest teatavasti on olemas arvutiprogramm JAWS, mis oskab analüüsida ekraanikujutist, väljastades infot häälesüntesaatori abil.

Nüüd aga sõltub Harryst ja tema näppude tarkusest kui just mitte otseses mõttes, siis ülekantud tähenduses ometi kümmekonna üliõpilase arvestuse saamine. Sest kes siis noortest autoritest tahaks, et ta raamatusse talletatud sõnum pea peale pöörduks või hoopis kaotsi läheks.

Auditooriumis on põnevil kõik — üliõpilased ja õppejõud, isegi Harry närveerib, sest ümberringi on palju neide.

Tudengid Lüüli Kiik ja Kristiina Libe ulatavad talle raamatu asemel esimesena hoopis suure nuku. Nad arvasid, et pimedad lapsed võiksid enne pärisraamatute kallale asumist harjutada nuku kallistamist.

Harry tunnistab humoorikalt, et ei mäletagi, millal viimati nukkudega mängis.

Lüüli ja Kristiina seletavad, et nukul on nööpidega kleit ja paeltega papud, mis meelitavad lapsi neid nööpe avama ja paelu sõlmima. "Nii õpivad nad end ise riidesse panema," loodab Lüüli.

Harry kommenteerib, et kartus, nagu oleks pimedatel lastel kehalise kontaktiga probleeme või nad pelgaksid kallistamist, on tublisti ülepaisutatud.

"Ka nägijad võivad kallistusest ehmuda, kui nad ei ole varem seda kogenud. Kõik sõltub kodust," seletab Kare. "Ja ise riidesse panemise oskus võib puududa ka päris tavalistel väikestel poistel ja tüdrukutel, kui nad on vati sees hoitud, selleks ei pea tingimata pime olema."

Pimeda täiskasvanud mehena kaitseb Harry instinktiivselt temaga sarnase saatusega väikesi inimesi ega luba tõmmata jämedat, eristavat joont nende ja nägijate vahele. "Me ei ole üksteisest nii erinevad, nagu arvatakse," püüab ta tüdrukutele öelda.

Järgmine raamat on lapitekk.

Teki on valmistanud Carolin Freiberg ja Riin Oidekivi ning see läheb Tallinna Linnupesa lasteaeda.

Tekil on mitmest materjalist ruudud ja rombid, nurkades rüiutehnikas karvased padjad ning keskel tikitud kujund.

Kujundi leiab Harry kergesti üles ja kinnitab, et kõik on väga ilus ja arusaadav. Ka ainult materjali ja kujundeid tajudes on inimesel võimalik õppida esteetikat — niisugune on lapiteki sõnum.

Harry räägib tudengeile dotseerival toonil, kuidas maailmas on võimalik leida niisuguseid muuseume, kus pimedad võivad tundma õppida ka arhitektuuri või suurte meistrite kunstiteoseid.

"Ei saa ju panna meiesuguseid majade ja skulptuuride otsa turnima, et me hoomaksime, mis asi on barokk või kui kaunis on Michelangelo "Taavet"," räägib Harry. "Pimedatest turistidele on loodud võimsate katedraalide ja kirikute makette ning kuulsate skulptorite teostest väikesi koopiaid."

Järgmisena asetatakse Harry ette järjest mitu töövihikulehte, igal oma ülesanne. Ühel neist küsitakse, missugused esemed vanaema kudus (vastus: müts, kampsun ja sokk), ning teisel, missugune neljast esemest teiste hulka ei sobi (vastus: siidrätik, sest ülejäänud kolm, vill, villane kangas ja kudum, on seotud lambaga).

Järgmine ülesanne on väga sarnane sellega, mida nägijad lapsed lahendavad ajakirjade nuputamisnurkades. Harryl tuleb ekselda labürindis, see tähendab käia näpuga heegeldatud nööri pidi ning keerata õigele poole ristmikel, kus üks nöör liigub pealt- ja teine altpoolt, ning leida lõpuks üles tee, mis suubub lõngakerra.

Ülesanne on raske ja ristmikud keerulised. Töölehtede autorite Annika Aava ja Egle Lee näpud kombivad Harry omadega võidu kriitilisi kohti ja koos arutatakse, kuidas seda labürinti mittenägijaile arusaadavamaks muuta.

Siis asetatakse Harry ette üks tema masseerijakäele sobivas mõõtkavas ese — korralik meestekinnas. Sellega on niisugune lugu, et sellel on "koi" sees, ja Harryl tuleb leida kõige lühem tee, mida pidi koi kudumist välja ajada.

Lõpuks tõstetakse Harry ette ka üks pärisraamat, milles on tekst ja pildid. Selle on valmistanud neli neidu: Malle Valli, Reelika Käär, Lagle Ruusmaa ja Marvi-Liina Riid. See on kotiraamat, mille igalt leheküljelt võib leida uue varanduse, kas pärlid või midagi muud.

Lehe ülemises servas olev punktkiri annab vihje, mis laadi varandus sel leheküljel paikneb, ning lugeja peab sealt siis ise leidma kotisuu ja avastama sisu.

Nüüd selgub, et raamatul on viga küljes. See on aps, mida ei õppejõud ega tema üliõpilased poleks ilma pimeda Harryta kuidagi märganud.

Harry kompab tüdrukute tikitud punktkirja ja hakkab siis naerma — sellest küll midagi aru ei saa.

Selgub, et punktkirja ei muudeta ei väiksemaks ega suuremaks, nii nagu nägijad oma kirja kas kujundlikkuse või kalligraafilisuse huvides muuta saavad. Punktkirjal on oma kindel formaat: üks täht mahtugu ühele ruutsentimeetrile ja kahe punkti vahel olgu vaid 1 millimeeter ruumi.

Aga et tüdrukud kujundasid suurele raamatule ka punktkirja suuremalt, läks Harryl seda lugedes järg kogu aeg sassi.

Kui neiud lõpuks talle sõna ette ütlesid, noogutas Harry muiates: "Jaa-jah, nüüd ma saan aru küll!"

Rahvusliku tekstiili eriala neidude puuteraamatute valmistamise tunni lõpul on raske öelda, kas Harry õppis midagi nägijailt tüdrukutelt või õppisid nägijad Harrylt. Igal juhul tajus mees üliõpilastega suheldes soojust, sõbralikkust ja vaimukust ning tunnustas noorte naiste püüdu aidata tulevikus oma oskustega pimedaid.