ARNOLD PASTAK: unistused peavad võimalustest alati suuremad olema, sest on ju hirmus, kui võimalusi jätkub, aga unistused on otsas

Arnold Pastak mõisapargis. Foto: Elmo Riig

Arnold Pastak lükkab kinganinaga maas lebavaid kollaseid vahtralehti ning kiidab saja-aastase mõisapargi ilu ja kestmise väärtust. Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskooli juht Arnold Pastak ei tea jahedal sügispäeval aja mahavõtmiseks paremat paika kui lossi alumisel korrusel olev kaminatuba.

See valgest marmorist tulekoldega ruum, mille seintel ripuvad viimaste mõisnike Fersenite portreed, on lossi valitsejal Pastakul nüüd ajastukohasem ja hubasem kui kunagi varem. Sisearhitekt Leila Pärtelpoja näpunäidete järgi on põrandale laotatud sobiv vaip ja aknaorva külgedele valitud õige mustriga kardinad.

Koos vana kappkellaga. Foto: Elmo Riig

Olustvere mõisa kallid külalised võivad istuda härra Vene mööblikogust pärit haruldastel toolidel. Üks neist, nn. tête-à-tête (paaristool), on just paras usaldusliku neljasilmavestluse tarvis.

Asjad teenigu kõigepealt inimesi, ka haruldased ja vanad asjad, kui see vähegi võimalik on — nii arvab Arnold Pastak ning kohendab kaminas tuld. Siis küsib, kas teed või kohvi.

Olustvere mõis on erakordne

"Olustvere mõisas on palju põnevat, näiteks sajandi algul ehitatud graniidist seintega ait," räägib Pastak. "Kas või needsamad trepid, needsamad salved... Ja kui sa siis loed sealt salvelaualt, et 1941. aastal on Männikule antud nii ja nii palju vilja, ning tead, et Männik oli tolleaegne kooli direktor, on see tõesti üks hästi põnev koht."

Olustvere mõisakompleks on erakordne oma terviklikkuses — viimased sada aastat on see peaaegu muutumatuna püsinud. "Need hooned ei ole vahepeal vundamendini maha lagunenud ja siis jälle üles ehitatud nagu näiteks Palmse," seletab Pastak.

Olustveres on kõik vana alles ja vanal on küljes kestmise väärtus. Just nii Pastak ütlebki — kestmise väärtus — ning kommenteerib: "Järelikult on vana olnud hea, kui see on inimesi põlvest põlve teeninud. Kõik need maakivimüürid ja pargiteed olid siin juba sada aastat tagasi ning need on muutumatuna püsinud ja kestavad edasi. Selles ongi vana headus ja tugevus!"

«Kõik need maakivimüürid ja pargiteed olid siin juba sada aastat tagasi ning need on muutumatuna püsinud ja kestavad edasi,» räägib Armold Pastak. Foto: Elmo Riig

Mis asi on teemapark?

Olustvere ajalooliste hoonete säilimise ja tuleviku nimel räägitakse viimasel ajal järjest sagedamini sinna loodavast teemapargist. Sellest, et praegu osaliselt tühjana seisvad hooned tuleks taas sihipäraselt kasutusele võtta, neisse paigutada sepikoda, keraamikakoda, puidukoda... Ja kujundada sellest kõigest keskus, mille käsitöömeistrite innustav sigin-sagin meelitaks kohale palju ajaloo- ja kultuurihuvilist rahvast.

"Ilusasti süüa, magada ja konverentsi pidada saab ju igal pool," arutleb Pastak. "Meie eripära oleks, et siin on võimalus näha maalähedast elu ja seda, kuidas meistrid traditsioonilistel aladel töötavad, ning vaatamise kõrval ka ise midagi teha, kas või oma elu esimene sepanael välja taguda."

Ühele õppeasutusele käib niisuguse teemapargi loomine üle jõu. Selle kõigega võib aga hakkama saada mitmeid huvipooli ühendav sihtasutus. Sihtasutuse asutajaliikmete hulgas peaks olema riik.

Niisugust ideed on Arnold Pastak esitlenud sel sügisel juba vähemalt paarkümmend korda: Eesti Vabariigi presidendile, haridusministrile, kultuuriministrile, regionaalministrile, Riigikogu liikmetele ja muinsuskaitsjatele.

"Regionaalminister Õunapuu ütles, et meil on suurushullustus," naerab Pastak. "Võib-olla ongi. Aga ma arvan, et miski osa sellest suurushullustusest teostub," lausub ta veendunult. Tema teab, et eneseusk on elus üks tähtsamaid asju.

"Mõtelda on mõnus, rääkida on raskem..." alustab Pastak. Jääb siis silmitsema härraste Fersenite portreede all praksuvat kaminatuld ning jätkab: "Kui aga ainult selle mõtlemise mõnu juurde jäädagi, siis asjad ei liigu. Mõtle globaalselt, tegutse lokaalselt!"

Kõik lapsepõlvesuved põllul

Koolipoisina oli Arnold Pastak päris hea jooksja — rajooni murdmaajooksudel ikka kolme esimese hulgas. See nõudis võhma, sihikindlust ja enesedistsipliini. Korraks mõtles poiss isegi, et õpiks õige kehalise kasvatuse õpetajaks.

Koolivaheaegadel tegi Arnold igal suvel põllutööd: rohis, kõplas, korjas kartulimardikaid, käis heinamaal — oli läbi ja lõhki maapoiss. Talvel Tartu külje all Reola 8-klassilise Kooli internaadis elades usaldas kooli juhtkond talle ahjude kütmise. Ta oli kohusetundlik, füüsilist tööd ei kartnud ja nii teenis ta endale ka talvel taskuraha.

Pikkadel õhtutel käis Arnold kohalikus kultuurimajas kitarrimängu harjutamas. Oli seitsmekümnendate algus ja kitarr väga popp pill. Maailm kuulis Smokie'st, Eestis hiilgasid Kukerpillid.

Arnold kaalus oma tulevikku silmas pidades pedasse näitejuhiks õppima minemist. Siis aga sattus Reola 8-klassilisse Kooli tulema Olustvere Sovhoostehnikumi tutvustav agitbrigaad — oli tollal selline õpilaste värbamise viis —, kes laulis, mängis ja luges luuletusi ning rääkis muu hulgas: "Näete, meil on niuke tore kool! Tulge meile õppima!" Ja Arnold pani ennast kirja.

Õde oli tal läinud Antslasse agronoomiat õppima ning teda tõmbas samuti maalähedase eriala poole. Ja et Olustveres paistis ka muud tegevust jätkuvat, siis saigi Arnoldist sealne agronoomiaõpilane.

Õpilasest kasvas direktor

Nüüd on Arnold Pastak juba neljateistkümnendat aastat sama kooli direktor. Ta ütleb, et elu lihtsalt on nii läinud. et ta jäi omal ajal Olustverre "kinni" ja on juba kord selline konservatiiv, siis on ta lasknud asjaoludel ennast kujundada ning ikka jätkanud sealt, kus ta parasjagu on.

Oli kuidagi väga loogiline, et Olustvere kiitusega lõpetanud poiss läheb EPA-sse edasi õppima. Niisama loomulik tundus olevat see, et Olustverest endale naise leidnud mees, kes nädalavahetuseti ikka "kodus" käib ja kohaliku ülipopulaarse ansambliga Peegel pidudel inimeste poolehoidu võidab, pärast kõrghariduse saamist ja sõjaväge Olustverre tagasi tuleb. Ning kuhu siis mujale kui ikka samasse kooli juba teisi õpetama.

Arnold Pastakus on liidri sarmi ja karismat. Pealtnäha palju karmimad mehed kui tema kahvatuvad tema ande ees. Tema oskab võita südameid. Aga mitte tühja jutu ja meelitustega, vaid ikka aususe, pühendumise ning lugupidamisega teiste inimeste vastu.

"Ma olen suhtleja tüüp. Hakkan ennast ebamugavalt tundma, kui võõraste inimestega koos istudes vaikus pikaks venib," ei oska Pastak oma juhiks olemist ise muudpidi kommenteerida. "Ja inimestele tegelikult meeldib see, et keegi on nõus mingit asja ajama ning selle sebimise enda peale võtma. Mina aga ei talu, kui midagi ei toimu, kui asjad ei liigu, kui tekib umbseis…"

Tähtis on oskus maailma õigesti hinnata

«Ei ole ju nii, et lehm on seina ääres ning kõik lüpsavad ja keegi loomale süüa ei anna,» ütleb Arnold Pastak. Foto: Elmo Riig

Kui Arnold Pastak meenutab oma kooliaega 25 aastat tagasi, siis leiab ta, et tema õppis Olustveres paljude asjadega tegelemist ja aktiivne olemist. Sport, pillimäng, isetegevus, keskeriõppeasutuste traditsioonilised mitmepäevased laagrid ja võistlused ning neiks valmistumine…

"See on ühest küljest olnud kindlasti hea, aga teisest küljest ka halb, sest see killustas," teab ta nüüd.

Praegu, 2003. aastal Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskooli direktorina soovib ta oma õpilastele muud. "Ma oleksin väga õnnelik, kui nad õpiksid maailma reaalselt hindama. Kui nad saaksid tulevikus oma eluga ise hakkama ning kui vaja, oskaksid aidata teisi," kõneleb ta.

"Kardan, et tänapäeva maailm paistab noorte silmadele kohati ikka väga irratsionaalne. Meedia võim, reklaamikampaaniad ja arvutimängud muudavad kõik kuidagi ebatõeliseks. Unustatakse ära, et me pole midagi muud kui vaid üks looduse osa," räägib Pastak.

Ela looduses ja loodusega! See on üks Olustvere koolis viimasel ajal rõhutatud mõtteid. Sellest on kujundatud kooli tunnuslause ja logo ning see ei ole kooli juhilegi tühipaljas klišee.

"No näiteks," jätkab ta telereklaami jäljendades: ""Võtke endale Ego-kaart, visake mööbel aknast välja ja tooge uus sisse!" Mitte keegi ei räägi sellest, et kui sa elad võlgu, siis elad sa noatera peal. Et sul on kohustused ja protsendid ning sa ei pääse nende eest mitte kuhugi. Ei ole ju nii, et lehm on seina ääres ning kõik lüpsavad ja keegi loomale süüa ei anna."

Pastak naerab oma varrukast leitud võrdluse peale mõnuga.

"Või nagu mõnes arvutimängus: löön aga raketiga kõik segamini — põmm! — ja sellest ei juhtu mitte midagi. Aga kõigel on oma tagasimõju. Kui sa oled kellelegi haiget teinud, siis tuleb see sulle tagasi. Kohe kindlasti tuleb. Kas su enda süütunde või eluringide kaudu või alles su elu eelõhtul. Siis võib ühel hetkel äkki kurb hakata," mõtiskleb ta ja teatab siis: "Vot niisugust reaalsust tahaks siin koolis õpetada. Õiget suhtumist maailma, loodusesse ja kõigesse ümbritsevasse."

Pastak ei pea arvestust selle üle, kui palju on tema kooli lõpetajatest saanud ministreid või mõnel muul tähtsal kohal töötavaid inimesi. See ei ole tema meelest selle kooli ülesanne.

Sisaliku jälg kivil

Kui Arnold Pastak on oma heade sõprade keskel ja seal tekib selline maailma asjade üle arutamise koht — nagu ikka mõttekaaslastel mõnikord tekib—, et räägitakse kõigest otse ja lausutakse üksteisele tõdesid, aga ikka nalja ja musta huumoriga pooleks, siis võib ta hakata deklameerima Karl Ristikivi, Hando Runneli, Ave Alavainu, Artur Alliksaare või Juhan Viidingu tekste. Ennast ära unustavalt.

"Mõni asi on lihtsalt kusagil juba kirjas ja seda pole mõtet ümber öelda," leiab ta.

Mõnest luuletusest on Pastak laulu teinud. Mitte et ta arvaks, et tema viisid need kõige õigemad oleksid, aga see annab talle võimaluse häid mõtteid ka kitarril esitada.