Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ugala inspitsient Elgi Kose kõiki töösaladusi avaldada ei tohi.Kui Elgi Kose asus 1964. aasta veebruaris kollektiivis noorimana tööle oma esimesse töökohta Ugala teatrisse, ei osanud ta aimata, et seob ennast Ugalaga kogu eluks.
Tagasi vaadates ütleb Viljandi teatri kauaaegne inspitsient ehk etenduse juht, et ta polnud 19-aastasena sugugi kindlale arusaamisele jõudnud, mida ta kõige rohkem teha sooviks. "Olin veel noor ja mul oli tuhat tahtmist," naerab ta.
Järgmisel aastal täitub Elgi Kosel Ugalas aga 40. tööaasta ning ees ootab pensionile minek.
Ugala on talle oma sõnul nii südame külge kasvanud, et mõni aeg tagasi oli ta oma mälu halvenemist kartes tollaselt majandusjuhatajalt palunud kas või koristajakohta. "Oleksin saanud võtta lapi ja minna jooksuga mööda pikka koridori siuh! ja tagasi."
Õnneks pole seni mäluga probleeme ette tulnud. "Teen ikka kõik etendused peast laval on palju rekvisiite ja ma olen selleks liiga kärsitu, et esemete täpseid asukohti paberi pealt vaatama hakata."
Inspitsient kui lavastaja parem käsi
Elgi Kose tööpäev algab tavaliselt kell kümme hommikul, kui ta tuleb Ugalasse ja otsib välja prooviks vajalikud rekvisiidid. Selleks võib ta kulutada tunni, sest kell üksteist hakkab proov peale.
Pärast proovi läheb inspitsient tihti linna. "Paljudes lavastustes laval süüakse ja minu ülesanne on toitu osta. Paberimajandus on muidugi jube pean kõik kassatekid kokku koguma ja kuu lõpul aruande esitama. See töö mulle ei meeldi, aga kuidagi ma ta ära teen," ohkab ta.
Järgneb ettevalmistus õhtuseks etenduseks lava ootab ülevaatamist ning tund enne etenduse algust peavad kõik näitlejad kohal olema.
Kohalolekukontroll on Kose sõnul väga oluline.
"Ükskord "Timm Thalerit" tehes ei olnud Tõnis Mägi õigeks ajaks kohal, aga ma ei hakanud kohe hädaldama. Lõpuks helistasin talle mobiilile ja küsisin, kui kaugel ta on. Tõnis teatas, et hakkab kohe Leedu piirile jõudma. Tema oli aga esimene, kes etendusel lavale pidi minema," meenutab inspitsient üht närvekõditavat juhtumit. "Otsisin siis ruttu üles lavastaja Andres Noormetsa. Veerand tunniga leiti talle kostüüm selga ja Tõnis Mägi asemel astus lavale tema."
Elgi Kose näolt kumab aastaid hiljemgi kergendustunne õnneks tegi Noormets rolli väga hästi ära ja tema omakorda tuli täbarast olukorrast puhtalt välja.
Karjääri jooksul kaks käskkirja
Oma töös täpsust kõige olulisemaks pidaval Elgi Kosel on korra elus siiski ka suur prohmakas juhtunud. Selle eest sai ta esimese käskkirja, kusjuures teatri direktor oli tol ajal tema enda abikaasa Enn Kose.
"Alustasin Jaak Alliku lavastatud "Tuled sa tagasi?" etendust. Minu meelest olid kõik näitlejad kohal. Kolm minutit pärast etenduse algust pidi lavale minema Andres Lepik. Hüüdsin teda, aga ei midagi. Jooksin garderoobi talle järele, aga selle uks oli lukus," jutustab Elgi Kose.
Etendus katkestati kahekümneks minutiks ja Lepikule saadeti auto koju järele. Näitleja oli etenduse toimumise päevad segi ajanud.
"Õnneks oli ta kodus," lausub Elgi Kose ja tema hääles on veel praegugi tunda kerget värinat.
Teist käskkirja ei saanud naine mitte oma eksimuse pärast, vaid kolleegi kaitstes. Too nimelt unustas väljasõidule vuntsid kaasa pakkida. "Direktor Heino Torga oli aga väga karm ja täpne."
Pidas ka grimeerija ametit
Paar aastat tegi Elgi Kose teatris ka juuksuri-grimeerija tööd.
"Ootasin tol ajal oma esimest last. Et grimeerijal oli väiksem koormus ja rohkem vaba aega, siis olin parajasti vabanenud kohale pääsemise üle õnnelik. Õppisin seda tööd Lembit Põdra käe all," jutustab naine.
Töö läks küll hästi, kuid... "Ma ei tundnud ennast seda tehes kahe jalaga maa peal. Ja kärsitu inimesena oli mul raske naisnäitlejatele rulle pähe keerata ja soenguid teha," põhjendab Kose otsust tagasi inspitsiendi ameti juurde pöörduda.
Elgi ja Enn Kose peres on kaks last, Marek ja Kerstin. Teatriga pole neist seotud kumbki.
"Kerstin tahtis minna näitlejaks õppima, aga ei saanud kooli sisse. Nüüd on ta pereema ja töötab Ukuarus. Marek elab Tallinnas ja parandab mootoreid. Tal on kuldsed käed," kõneleb naine.
Teatriime pole kadunud
Elgi Kose ütleb, et häid näitlejaid vaatamast ei tüdine ta kunagi. "Minu arvates on neid Ugalas palju. Meil on väga hea trupp!" kiidab ta.
"Vaatasin suvel "Toomas Nipernaadit" ning etenduse lõppedes tõusin püsti ja pisarad voolasid näitlejad mängisid nii kihvtilt, Tammearu oli lavastanud nii hästi ja kõik see kokku oli midagi nii ilusat!" meenutab ta härdusega.
Vabal ajal naudib Elgi Kose kodus olemist ja oma lemmiku, orelimuusika kuulamist.
"Igavust pole ma oma elus kunagi tundnud," lausub ta. "Ja pensionile minekut ma täitsa ootan, sest tahan vaadata rahulikult taevasse, kuidas pilved hõljuvad, ning kuulata lindude laulu. Teater ei kao ka kuhugi panen ennast ilusasti riidesse ja tulen siia pensionäri piletiga," unistab terve elu lava taga veetnud naine publiku seas etenduse nautimisest.