Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Valitsus kõigutab sammast, mida ta ise valimistest saadik aupaistesse on upitanud.
Viimaste Riigikogu valimiste järel võeti selge suund üksikisiku tulumaksu vähendamisele. Nüüd on käes riigieelarve tegemise ning reaalsete kroonide ja sentide lugemise aeg. Kui algul lubati väiksemast tulumaksu laekumisest tekkivad eelarveaugud lappida avaliku sektori kokkuhoiu toel, siis nüüd hakkab üha enam tunduma, et valitsus kasutab hiilivat taktikat, kus ühe käega just nagu antakse, aga teisega samal ajal võetakse.
Tänase "Sakala" esiküljelt võib lugeda, et suure tõenäosusega ei saa suur hulk väikeste laste vanemaid järgmisel aastal enam tagasi lasteaedadele ja teistele koolieelsetele asutustele makstud summade tulumaksu.
Kui seni võisid vanemad arvestada, et kord aastas laekub nende arvele raha, mille eest lapsele midagi olulist osta, siis nüüdsest võib see võimalus ära jääda.
Kõige selle juures võivad otsustajad küll öelda, et puudujäägi korvab tulumaksu alanemine ning sellest tingitud sissetuleku suurenemine, kuid kindlasti ei lähe niisugune poliitika kokku riigijuhtide jutuga laste ja hariduse soosimisest. Valitsus kõigutab sammast, mida ta ise valimistest saadik aupaistesse on upitanud. Kõige lihtsamalt väljendudes on tegu silmakirjalikkusega.
Lapsevaenulikust poliitikast on asi muidugi kaugel, sest esimest korda on kavas hakata maksma vanemapalka ja lapsesaajatel on lubatud kustutada osa õppelaenust. Isegi kui suurejoonelised plaanid kõigi koolide remontimisest ellu ei jõua, on õppeasutustel praegu varasemast rohkem lootust saada suuremaid remondirahasüste. Need on olulised edusammud.
Selles plaanis ongi imelik, et valitsus on huvikoolide ja lasteaedade soosimise minetanud. Vana viisi jätkamine andnuks lihtsa võimaluse veel üht trummi põristada ja kuulutada, et kitsikusest hoolimata ei minda noori peresid soosiva korra kallale.
Miskipärast seda siiski ei tehtud. On raske uskuda, et lasteaia õppetasud olid viimaseks abinõuks eelarveaukude täitmisel. Kas riiklikus sektoris on kõik kokkuhoiuabinõud tõesti juba kasutusele võetud? Vaevalt küll.