MADIS ARUKASK: regilaulus peegeldub ühe kadunud ajastu kardina taha jääv salapärane maailm

Madis Arukask Foto: Erakogu foto

1990. aastate teisel poolel Eesti Teaduste Akadeemia noorteadlaste konkursil auhindu korjanud Madis Arukask on nüüdseks üks eesti noorema põlve hinnatumaid folkloriste, filosoofiadoktor ja rahvaluule õppejõud.

Viljandi Kultuurikolledži arendusprorektor Madis Arukask kaitses 2003. aasta suvel Tartu Ülikoolis cum laude doktoritöö «Jutustava regilaulu aspektid. XIX sajandi lõpu setu lüroeepilise regilaulu zhanr ja struktuur».

Oma uurimuses analüüsib ta setu rahvalaulude struktuuris aset leidnud muutusi, mis on seotud eelkõige algselt meeste loodud lugulaulude siirdumisega naislaulikute repertuaari. Lisaks sellele vaatleb Arukask muutusi, mille on rahvalaulude struktuuri kaasa toonud uuemate zhanride pealetung pärimuskultuuris.

«See uurimus on paljuski ühe sunni realisatsioon,» kirjutab Madis Arukask oma teose sissejuhatuses. «Selleks sunniks on paljusid rahvaluuleuurijaid ning pärimushuvilisi tiivustanud soov rohkem teada saada meie rahvapärimuse ühest iseloomulikumast ja iseäralikumast osast — vanemast rahvalaulust ehk regilaulust.»

Teadlane tunnistab, et tahes või tahtmata ei ole regilaul eestlastele tänapäeval enam kultuuriline emakeel, vaid ühe kadunud ajastu kardina taha jääv salapärane ja iselaadne maailm.

Tartu Ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule õppetoolis on Madis Arukask kaitsnud ka oma bakalaureuse- ja magistrikraadi. Kõigi tööde teema on olnud setu vanem rahvalaul ning selles peegelduvad mentaliteedid ja kultuuriprotsessid.

Madis Arukask, öelge palun, miks on teie töö tähelepanu keskmes just setu regilaul?

Setu vanemad rahvalaulud on tõelised pärlid. Nendesse on alles jäänud vanemat mütoloogiat, kõike seda, mis muudest pärimusliikidest on kadunud. See on tekstuaalse arheoloogia varasalv.

Mis on setusid ja nende pärimust kaitsnud?

Neid on kaitsnud asumine mitte kedagi ülearu palju huvitavas piirkonnas ehk siis Suur-Eesti poolt vaadatuna perifeerias.

Loomulikult on neid erilisena hoidnud ka kuulumine vene õigeusu kultuurisfääri. Neid ei rikkunud kuni XX sajandi alguseni ei liigne kirjaoskus ega rahvusromantilised ideed.

Üks setude püsimise põhjus on seegi, et nad on asunud kultuuripiiril, ida ja lääne vahepeal. Niisugused alad on väga loomingulised, neis pulbitseb ja sünnib kogu aeg midagi. Ja see ka püsib.

Millega võiks teie töö teisi uurijaid üllatada?

Ma olen püüdnud näidata mõningaid uusi võimalusi sellise poeetilise zhanri nagu regilaul kirjeldamisel, analüüsimisel ja avamisel.

Tavaline, XX sajandi mall regilauluga tegelemisel on Eesti folkloristikas olnud suuresti klassikalise kirjandusteaduse keskne. Regilaule on ennekõike vaadeldud kui poeetilisi luuletusi, mõõdetud nende värsiehitust ja kujundeid, mitte aga nende etnopoeetilisi sisestruktuure.

Mina olen püüdnud minna poeetilisest pealisehitusest sügavamale ja avada nii setu laulu kui regilaulu laiemalt just süvastruktuuri võtmes.

Kõnelge nüüd inimkeeli ka, mida see etnopoeetiline sisestruktuur tähendab.

Etnopoeetika uurimismeetodina püüab rahvaluulelisest pärimusliigist, näiteks muinasjutust, muistendist või laulust, leida mingeid just sellele traditsioonile ainuomaseid sisemisi jooni, mida esitaja ise endale mitte kunagi ei teadvusta.

Mina olen püüdnud setu regilaulus märgata ja välja tuua teksti taha või selle alla jäävaid struktuure ning väita, et see on nende kude või põhi.

Kui lugeda regilaulu kui luuletust või lihtsalt kui teksti paberil, siis ei tarvitse midagi niisugust märgata. See nõuab väga palju aega ning hunnikute kaupa tekstidega tegelemist ja nende üle mõttemõlgutamist.

Kas ma saan õigesti aru, et te püüate ära tabada, mida too kadunud ajastu inimene on kunagi mõelnud ja millest unistanud, milline on olnud tema eluolu?

Jah ja ei. Folkloristika ei tegele nii väga esemelise või käitumusliku maailmaga, peamine on inimsõna ja kõik sellega kaasnev.

Inimeste kõnelemise eri viise ja moode saab nimetada žanrideks. Igal zhanril on oma ülesanne, oma n.-ö. mõtteline väljendusala. See, mida ühe žanriga öelda tahetakse, on oma funktsioonilt mingi kindel osa inimelust nii nagu tänapäevalgi: kui me räägime anekdoote, siis me ei püüa ju nendega määratleda oma homset päevakava.

Ma tahan öelda, et vanem rahvalaul, regilaul, väljendab ainult ühte tükki toonase inimese maailmast ja päris kõike sellest kindlasti teada ei saa.

Folklorist Madis Arukask: «See tunne on ikka võimas! Astud mõnikümmend kilomeetrit oma keskkonnast eemale ja satud otsekui Kreutzwaldi «Eesti rahva ennemuistsete juttude» keskele.» Foto: Kalle Viik

Kuidas siis on soorollid regilaulutraditsiooni mõjutanud? Rääkige natuke oma töö sellest, väga põnevana tunduvast osast.

On üldteada, et regilaule on viimastel aastasadadel esitanud valdavalt naised. Mehed on kippunud laulma nii-öelda uuemaid rahvalaule, milles on salmid ja refräänid ja riimid.

Ütleme, et lõviosa regilaulude esitajaist, iseäranis ajal, mil neid korralikult koguma hakati, niisiis alates XIX sajandi teisest poolest, olid kindlasti juba naised. See tähendab, et naiselik prisma on päris palju lauluainest ringi vorminud.

Samas on lüroeepilise regilaulu väga paljud süžeelised või jutulikud kehad mõne aastatuhande vanused, ulatudes tagasi mütoloogilisse mõtlemisse. Viimaste aastasadade regilaul, mida on suudetud üles kirjutada, on olnud pigem meelelahutuslik, fiktsionaalne, mitte otseselt objektiivset tõde edastada tahtev. Mõni tuhat aastat tagasi olid needsamad sü©eed kui mõistuslik teadus. Seda kujutleti kui tõde.

Niisiis on tegemist olnud eepiliste lugudega. Võttes appi lähemate ja kaugemate rahvaste paralleele, on põhjust oletada, et nende lauljad on olnud mehed — eepika on valdavalt meeste žanr.

Mis siis juhtus? Miks mehed oma eepilistest lugulauludest loobusid?

See on seotud paljude sotsiokultuuriliste protsessidega viimasel aastatuhandel.

Eepiline laulmine meeskultuurilises keskkonnas eeldab alati tegevuslikku tagamaad. Meestel peab sõna otseses mõttes olema ruumi ning põhjust ja võimalust laulda neid oma eepilisi laule.

Viimase aastatuhande jooksul pole aga Soome lahest lõuna pool asuvas piirkonnas poliitilist ja sõjalist iseseisvust olnud, vaba küttimisõigus kadus ning ka aastasadu kestev mõisakord surus meeste ja naiste tegevuse ühisesse kitsasse sfääri, sinna, mis varem oli olnud pigem naiste pärusmaa, välja arvatud muidugi Eesti rannikuosa ja saared, kus mereline eluviis ja kalastamine on jätnud meestele ehk ka enama kultuurilise elujõu.

Talurahva meeskultuur pidi end pidevalt positsioneerima võõra valitsejakultuuri ja omamaise naiskultuuri vahel. See tekitas üldjuhul apaatsust ning traditsiooniliste, mehelikkust esindavate kultuurinähtuste, sealhulgas eepilise laulu paratamatut taandumist.

Kes need tekstid, mida te oma töös uurinud olete, üles on korjanud?

See on setu lauluvara, mis Jakob Hurda algatatud suures kogumisaktsioonis talletati ja XX sajandi algul kolmes soliidses köites välja anti. Minu põhiline allikmaterjal on «Setokeste laulude» esimene osa.

Võib julgelt öelda, et vanem rahvalaul, leelo, on üks setu märke. Miks mitte ei võiks regilaul olla ka üks eesti märke? Selles on tõepoolest midagi sellist, mida näiteks enamik Euroopa rahvaid oma pärimusest enam ei mäleta — see lihtsalt pole säilinud.

Mis tunne on teil olnud käia Jakob Hurda jälgedes mööda Setumaad?

See tunne on ikka võimas! Astud mõnikümmend kilomeetrit oma keskkonnast eemale ja satud otsekui Kreutzwaldi «Eesti rahva ennemuistsete juttude» keskele.

Nende inimeste maailmapildis on säilinud hämmastavalt palju usku kõigesse üleloomulikku sellisel heal vanal moel.

Muidugi on ka tänapäeva inimesed ebausklikud — iga kolmas loeb mingit kollast ajakirja või usub kõmulist ufojuttu, aga Setumaa vanemate inimeste maailmavaade ongi läbinisti nagu sada või enam aastat tagasi.

Kas ja kuidas see kõik teid on mõjutanud?

Mina filtreerin kõike ikkagi läbi teadusliku maailmavaate prisma, ma ei ole muutunud nõiaks või ššamaaniks, mis ei tähenda loomulikult, nagu see ei oleks mind mingil viisil mõjutanud.

Need on ju oma elu ära elanud inimesed, kel on kogunenud mingi sõnum, mida nad tahaksid hea meelega kellegagi jagada. Üks nooremapoolne folklorist on neile otsekui taeva kingitus. Ja siis võid neilt kuulda ikka põhjapanevaid asju.

Tooge mõni näide.

Sa saad ühe korraga tuhat korda paremini kui kusagilt raamatust aru, mis see inimelu on või missugune on see tee, mis inimesel käia tuleb. Või näed, et inimene usub siiralt, et ta naabrinaine on nõid. Mitte sellepärast, et ta oleks lugenud hommikust õhtuni ajakirja «Kolmas Silm», vaid sellepärast, et ta on sünnist saadik elanud just niisuguse rahvausu maailmas. Või kui keegi ütleb, et ta tunneb ravisõnu, aga ta ei saa neid mulle öelda, sest kui ta seda teeks, siis kardetavasti need enam ei toimiks.

Tänapäeva steriilsuseni ühtlaseks ja lamedaks lihvitud maailmas, kuhu me kõik elu eest kipume, on see kõik minu meelest nii põrutavalt väärtuslik!