Suur veetee nõudnuks kümneid kanaleid ja lüüse

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Kirjutasin 26. juuli "Sakalas" pikemalt Pärnu—Viljandi—Tartu veetee võimalikkusest muinas- ja keskajal. Nagu nägime, pole meil praegu kindlaid tõendeid, et säärane veetee alaliselt kasutuses oli.

Hoolimata tolle aja teistsugustest veeoludest (eelkõige faktist, et veetase Viljandi järves oli praegusest mõnevõrra kõrgemal), osutusid "looduslikud kitsaskohad" (nagu Viljandi oru veelahe ning Tänassilma ja Raudna jõe ülemjooks) olulisteks takistusteks. Küll aga võidi veeteed kasutada sõjaaja ekstreemsetes tingimustes või ajutiselt kevadise suurvee ajal.

Mõningate baltisaksa ajaloolaste meelest ummistuski ajalooline Pärnu—Viljandi—Tartu veetee alles 1560. ja 1660. aastate vahel. Viljandi järve veetase langes aga lõplikult XIX sajandi teisel poolel, mil Viljandi lähikonnas võeti ette esimesed ulatuslikumad maaparandustööd.

Tänane lehekülg räägib veetee rajamise konkreetsetest katsetest ning põhjustest, miks see siiski iga kord üksnes üritamiseks jäi.

Kasu kolmele linnale

Tegelikult sündis just Rootsi suurvõimu ajal plaan rajada säärane veetee, mis võtaks enda peale enamiku Eesti kaudu liikuvast Venemaa (eelkõige Novgorodi ja Pihkva) transiitkaubandusest. Looduslikke eeldusi paistis selleks igati olevat. Näis, et tegelikult oleks vaja kaevata vaid mõned kanalilaadsed ühendusteed ja süvendada jõgesid mõnes üksikus kohas.

Veetee rajamisest olid eluliselt huvitatud eelkõige Pärnu ja Tartu, kes olid kaotanud oma senise kaubandusliku tähtsuse Riias ja Narvas. Loomulikult oleks see tõotanud suurt kasu ka Viljandile, mis oli saanud kannatada Rootsi ja Poola sõdades ning jäänud haletsusväärselt kiratsema.

Tänu mõisate reduktsioonipoliitikale oli XVII sajandi teiseks pooleks Rootsi riigikassasse kogunenud juba kaunikesti suur summa, mis võimaldas töödega alustada. Püüti kaasata ka erainitsiatiivi.

Mõttega rajada Pärnust Viljandi kaudu Tartusse veetee tuli 1636. aastal esimest korda välja Liivimaa kindralkuberner Bengt Oxenstierna, kuid see ei leidnud riigi toetust.

1650. aastal esines just Pärnu delegatsioon Rootsi riiginõukogu ees palvega toetada nende plaani rajada Pärnu—Viljandi—Tartu veetee. Sellest plaanist haaras kinni Hollandi kaupmees Johann von Wickevoor, kes lubas hakata veeteed oma kulu ja kirjadega süvendama, kui tal võimaldatakse see raha hiljem tagasi saada veeteed läbivatelt laevadelt võetavast maksust. Niisuguse loa ta ka sai, kuid mõne aja pärast loobus ta oma plaanist, mõistes ilmselt selle perspektiivitust.

1654. aastal kutsuti võimaliku veetee trassi üle vaatama insener Tobias Königfels, kuid järgmisel aastal puhkenud Vene-Rootsi sõja tõttu jäi mõte taas soiku.

Uuesti pöördus Tartu raad veetee rajamise küsimuse juurde 1667. aastal. Tehti ettepanek Rootsi kuningale ning saadi igati positiivne vastus. Anti 400 riigitaalrit ehitusmeister Caspar von Ackenile, kes pidi selle raha eest veetee läbi loodima ja kalatõketest puhastama. Ent seegi plaan jäi mõne aja pärast soiku.

Katariina II-le mõte meeldis

Vahepeal jõudsid üle Eesti käia Põhjasõda ning sellega kaasnenud katk ja nälg. Eesti ala liideti Venemaa koosseisu ning veetee rajamisega seotud küsimused pandi pikemaks ajaks kalevi alla. Uuesti tõusid need päevakorrale alles XVIII sajandi teisel poolel, mil Vene riik hakkas majanduslikult stabiliseeruma.

Küsimus tõstatati 1761. aastal Peterburi kommertskolleegiumis. Kolm aastat hiljem külastas Katariina II Pärnut ning määras eeltööd ülesandeks tollasele Eesti- ja Liivimaa kindralkubernerile, kuulsale George von Browne'ile. Töötati välja plaan ehitada kaks kanalit hoopis Tänassilma jõest Navestini. Seda on muu hulgas kujutatud ka 1797. aastal trükitud Mellini atlases.

Kanalite reaalse projekteerimiseni aga ei jõutud. Nii nagu varem, veenduti ilmselt tookordki plaani liigses kulukuses. Samas ei loobutud mõttest rajada veetee selle "ajaloolises asupaigas", see tähendab üle Viljandi järve ning piki Viljandi ürgorus jooksvaid Tänassilma, Raudna ja Sillavalla jõge.

Uuesti võeti loodimistööd ette 1803. aastal: jõed ja järved looditi Peipsist kuni Sillavallani ning tõdeti, et veetee rajamisel pole üle jõu käivaid takistusi. Seetõttu otsustati alustada projekteerimistöödega. Insener Finck tõdes küll juba tookord, et üksnes looduslike kitsaskohtade süvendamisest ei piisa ning teatud lõikudes on ilmselt möödapääsmatu ka jõgede (eriti Raudna) käänuliste sängide laiendamine ja õgvendamine.

Samal ajal oli aga alanud Venemaa sõda Napoleoniga ning et loodimistöödega tegelnud Finck suri, pandi plaanid jälle mõneks ajaks sahtlisse.

Viimane katse

Viimast korda hakati Pärnu—Viljandi—Tartu veetee rajamisega tegelema 1817. aastal Liivimaa kindralkuberneri Philipp (Filippo) Paulucci eestvõttel. Siis jõuti ka esimeste praktiliste töödeni.

Taas võeti ette jõgede loodimine ning tõdeti, et veetee rajamine pole sugugi utoopiline mõte. Paulucci käsul teed uurinud insener Braun leidis, et Tänassilma jõe madala ülemjooksu vältimiseks tuleks kaevata nelja lüüsiga kanal Uusnast Viljandi järveni. Kanali toimimiseks vajaliku vee hulga tagamiseks oleks aga tulnud üles paisutada Viljandi järv. See oleks kasvatanud juba olulisel määral projekti eelarvet.

Lisaks sellele ei jäänud Braunile märkamatuks asjaolu, et Raudna jõgi oli kuni Puiatuni üsna madal ja käänuline, mistõttu ta pidas vajalikuks rajada ka seal jõega paralleelne kanal, selle asemel et hakata jõesängi laiendama ja sirgemaks kaevama.

Sellele kanalile oli ta samuti planeerinud hulga lüüse. Et ühtekokku oleks tulnud kaevata üle 40 versta kanaleid ja rajada vähemalt 26 lüüsi, siis kasvas projekti eelarve fantastilise 6,2 miljoni rublani.

Tekkisid küll suured kahtlused, kuid tööd otsustati ära jagada kuue aasta peale ning paari aasta pärast jõuti nendega isegi alustada. Nimelt hakati 1821. aastal puhastama Emajõge ning järgmisel aastal rajama eespool mainitud Uusna—Viljandi kanalit.

Venemaalt toodud töölised alustasid kaevetöödega Kuudeküla all, kuid need soikusid varsti töid juhatanud inseneri surma tõttu. Nii jäigi kogu hiigelprojektist alles üksnes kahekilomeetrine süvend, mida hakati rahvasuus kutsuma vene kraaviks.

Mõte on tänini alles

Viljandi orundiga seotud veemajanduslikest plaanidest ei ole seniajani lõplikult loobutud. Tänavu 21. mai "Sakalas" esitles tehnikateaduste doktor Harald Velner Viljandi ürgorgu rajatava Tänassilma—Ärma paisjärve kodanikualgatuse korras valminud ideekavandit.

Tegelikult sündis seegi idee juba vähemalt 1960. aastatel. Ajakirja "Eesti Loodus" 1969. aasta esimesest numbrist võib leida skeemi, millel on kujutatud kavandatava suurjärve kontuurid.

Nii selle kui ka kunagise Pärnu—Viljandi—Tartu veetee rajamise plaani puhul võime tõdeda, et paika peab vana ütlus: uus on lihtsalt hästi unustatud vana.

Mait Talts,
Viljandi Kultuurikolledži õppejõud

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles