Imetabane Saksimaa Šveits on eestlastel veel avastamata

E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare


Selline müstiline vaade liivakivikaljudele avaneb Bastei linnusest üle oru põhja poole vaadates.Sel suvel oli mul koos abikaasaga võimalus veeta põnev nädal eestlastele suhteliselt vähe tuntud Saksimaal, mis üllatas nii looduse ilu kui rikkalike ajaloomälestistega.

Elbe jõgi ei pääse pärast Saksa ja Tšehhi piirialadel kõrguva Maagimäestiku läbimist kohe laugematele avarustele, vaid on mõnikümmend kilomeetrit enne Dresdenit pidanud leidma tee ka läbi tüsedate liivakivilademete.

Need on selles piirkonnas tekkinud sajakonna miljoni aasta eest, ülemkriidiajastul, mil Kesk-Euroopa oli mere all. Hiljem siin toimunud vulkaaniliste protsesside mõjul on see algselt pehme kivim muutunud hoopis tugevamaks aineseks kui meil Eestis ligi kakssada viiskümmend miljonit aastat varem settinud punane devoni liivakivi. Küünega seda kriimustada nagu meie oma ei ole võimalik.

Sellest Saksi liivakivist on ehitatud suur osa Dresdeni ja ümbruskonna vanarajatisi.

Vesi ja tuul saavad jagu

Vesi ja tuul saavad meie maamunal kõigest jagu — antagu vaid aega! Nii ongi loodus siin sadadel ruutkilomeetritel vorminud seinu ja sambaid, orge ja järsakuid, laavamägesid ja koopaid ning muidki pinnavorme.

Nüüdseks on seal kandis looduse loomingu inimtegevuse laastava mõju eest hoidmiseks moodustatud kahest osast koosnev kaitseala: ligi sajal ruutkilomeetril laiuv Saksimaa Šveitsi rahvuspark. Meil õnnestus külastada Bastei piirkonda.

See nimi viitab bastionile. Tuhatkond aastat tagasi rajasid tollased kohalikud hõimud suhteliselt ligipääsmatutele liivakivikaljudele sügavate orgudega piiratud linnuse, milleni pääsemiseks tuli ronida kivisse raiutud astmeid pidi peaaegu saja meetri kõrgusele.

Eluruumid raiuti kaljuseintesse, osalt laoti need sealtsamast murtud kividest. Olid ka joogivee kogumise süsteem ja laoruumid pika piiramise üleelamiseks. Kõrgest vahitornist ulatub pilk mitmekümne kilomeetri kaugusele.

Neuratheni kaljulinnus rüüstati ja jäeti maha alles XV sajandil. Aastal 1851 ehitati üle ühe oru kaunite võlvidega kivisild. Selle kaudu turistid muinaslinna pääsevadki.

Kuulus vabaõhuteater

Bastei keskuse juures orus, 500 trepiastet allpool on kuulus vabaõhuteater Ratheni Felsenbühne, mille laval on alates 1938. aastast etendatud kümneid oopereid, erilise menuga kuulsaima Dresdeni õuekapellmeistri Carl Maria von Weberi (1686—1726) "Nõidkütti", mille ainestik pärineb osalt siitkandi asukatelt.

Sügavates niisketes orgudes, tihedates metsades ja kõrgetel kaljusammastel on looduslik taimkate ja loomariik paremini säilinud kui mujal tiheda inimasustusega Saksimaal (4,5 miljonit elanikku 18 300 ruutkilomeetril). Kummatigi on viimase siin lastud ilvese mälestuskivil aastaarv 1743, viimast metsisemängu kuuldi 1965. aasta paiku ja paar ainsamat must-toonekure pesapaika on ülimalt salastatud. Kuid vahepeal hävinuks peetud rabapistrik pesitseb jälle mõne tornkalju tipul. Meie rabadele iseloomulik sookail on siin kaitse all ja kannab saksi eedelveissi nime.

Vallutamatu kindlus

Liivakiviseinad ja -tornid on kaljuronijate meelispaik. Turnijaid jääb korraga silma kümmekond.

Osa kaljusambaid on nüüd ronimiskeelu all, sest aeg-ajalt tuleb ette varinguid, võib variseda isegi mitusada kantmeetrit korraga. Värsked pinnad on heledad liivakollased, ent mangaani sisaldav liivakivi oksüdeerub pikapeale tumedamaks, osalt lausa mustjaks. See juhtub ka liivakivist valmistatud skulptuuridega.

Liivakivimägede naabruses kõrgub kümneid järsuseinalisi mäerünki, millest osa otsa on rajatud linnused, vanimad juba tuhat aastat tagasi. Mitmeid neist on keskajal järk-järgult edasi ehitatud nüüd maailmakuulsateks kindlusteks, näiteks Stolpen ja Königsstein.

Königsstein paikneb hiidkalju 9,5-hektarisel platool. Kindluse õue pind on all voolava Elbe jõe omast 240 meetrit kõrgemal, mäe ülaosa raudkõva püstloodis liivakivijärsak on kohati rohkem kui 50 meetri kõrgune.

Seda 1241. aastal esimest korda mainitud linnust on suudetud alistada üksainus kord, sedagi alles poolteiseaastase piiramise järel. Edasi teenis ta uute valitsejadünastiate riigivara panipaigana ja tähtsate vangide türmina (seal on istunud näiteks 1849. aasta ülestõusu juhid, ka anarhist Mihhail Bakunin ja hiljem sotsiaaldemokraat August Bebel).

Hiiglaslikud veinivaadid

Maailmasõdade päevil ja järel oli Königssteinis küll ühe, küll teise poole sõjavangilaager. Kindluse kaev on 152 meetrit sügav ja seda kaevati kuus aastat. Pika piiramise talumiseks olid suured moonalaod, näiteks paarikümne meetri sügavusel keldris oli pool tosinat kolmemeetrise läbimõõduga kuni viie meetri pikkust veinivaati. Arvutagem ise selle märjukese kogus!

Servamüüri ääres kulgeva ringraja pikkus on 1,7 kilomeetrit. Pärast seda jalutuskäiku on külastaja veendunud kindluse omaaegses vallutamatuses ja ümbritseva looduse võrreldamatus ilus.

Teine meie väisatud kuulus kindlus Stolpen paikneb Basteist kümmekond kilomeetrit põhja pool.

See mäekühm kujutab endast vulkaanikoonust, mille lõõrist väljunud magma on tardunud pikkadeks, tohutute püstloodsete kimpudena üksteise kõrval paiknevateks 15—20 sentimeetrise läbimõõduga kuuetahulisteks basaltkristallideks. Nende kimpude ülaosa on mõnevõrra tasandatud ning saadud materjali kasutatud kaitseseinteks ja muudeks rajatisteks.

Basaldi kõvadust iseloomustab fakt, et sellesse 88 meetri sügavuse kaevu raiumiseks kulus 22 aastat.

Lemmikarmukese vangikamber

Linnust on alates XIII sajandi algusest järjest mäeharja pidi põhja suunas laiendatud. 400 aastaga kujunes sinna nelja õue ja viie-kuue torniga kindlus, mis oli Saksi kuurvürsti August I ajal XVI sajandi II poolel koguni riigi residentsiks.

Kuulsaks sai Stolpen aga seeläbi, et siia sulges vürst August II Tugev oma tosin aastat vastu pidanud lemmikarmukese, krahvinna Anna von Coseli. Temaga soetatud kaks tütart pani ta küll seisusekohaselt mehele ja pojastki koolitas kindralmajori, krahvinna elas aga Stolpenis 49 aastat, kuni surmani 1765. aastal — alguses lausa valvealuse vangina, pärast Augusti surma (1733) vabatahtlikult nn. Johannsturmis, mille kolmel korrusel näeme nüüdki krahvinnale sisustatud ruume ja tema tehtud käsitöid.

Saksimaa on oma ajaloomälestiste ja kaunite maastikega saanud üheks enam külastatavaks turismipiirkonnaks Euroopas. Arvan, et ta muutub lähiaastatel eestlastegi hulgas populaarseks.

Olav Renno,
loodusteadlane

    Tagasi üles