Maalitud maastikule mahub palju

Näituse "Lõuna-Eesti maastikud" avamisel Viljandi Linnagaleriis eile õhtupoolikul oli haaret ja mitmekesisust.

Väljapaneku kuraator Jaan Elken oli seintele mahutanud eesti maastikumaali klassikud Leili Muuga ja Sigrid Uiga kõrvuti keskmise põlve ja päris noorte kunstnikega.

Vanameister Evald Okase tütrena loometeele astunud ja nüüd endale juba ammu kunstimaailmas nime teinud kunstiakadeemia maaliprofessor Mari Roosvalt, kes ka ise näitusel esineb, jagas saalis ringi kõndides kiidusõnu noorte tartlaste töödele, Tiina Tammetalu professionaalsele minimalismile ja Anne Parmaste puhastele kirgastele värvidele.

Talle ja kindlasti paljudele näitusekülastajatele oli avastus noor kunstnik Triinu Lill oma täielikku rahu sisendava maaliga.

Jaan Elken ei varjanud, et näituse kokkupanemisel mõlkus tal meeles ka väike õpetlik moment.

"Paljudele inimestele on maastik hingelähedane, maastikumaale minnakse hea meelega vaatama," rääkis ta. "Tahaksin siin rehabiliteerida nüüdiskunsti, lähtudes põhimõttest, et kõik on maastik. Maalikunsti puhul ei saa öelda, et ainult maastik meeldib. Ka inimene pildil on maastik. Tehisobjekt maastikul võib rohkem tähendada kui metsatukk või oja."

Koostaja ütles, et eri maale näitusel vaheliti lükkides üritab ta ka uuemat pildikeelt vaatajatele mõistetavaks muuta.

Näituse suurimaks tähelepanuobjektiks kujunesid kaks Tartu haridusega noort, Kaarel Vulla ja Maris Palgi.

Üks Maris Palgi maal kujutab nõukogudeaegset paneelkoolimaja, teine läbilõigatud veenidega tüdrukut.

"Kõnekad sotsiaalselt traumeerivad tööd," ütles Jaan Elken näitust avades.

Noor kunstnik ise selgitas, et kui ta nägi koolis, kus ta töötab, kinniseotud randmetega tütarlast, tundus see noor inimene talle lihtsalt esteetiliselt kaunis.

"Suurt traagikat ma seal taga ei otsinudki," tunnistas ta.

Kaarel Vulla ütles, et temal oli kunagi kass, kes armastas peremehe käsi ja nägu kraapida, nii et tal tuli end tihti plaasterdada.

"Võib ju nii võtta, et ka sel tütarlapsel on kuri kass. Aga kui oleks läinud kassi karistamiseks, oleks tulnud žilett käiku lasta — kassil näiteks karvad maha ajada, et ta ennast ebamugavalt tunneks," arendas praeguseks Tallinna tagasi kolinud Vulla mõtteid, mis selle maaliga seoses tekkisid.

"On kunstnikke, kelle töös polegi rohkemat kui jäämäe veepealne tipp, mis pildil parajasti näha on. Marise maalides on aga ka veealune osa kindlalt olemas," lisas ta tõsiseks muutudes.

Näitus on raamatukogu kolmandal korrusel paiknevas galeriis lahti 12. septembrini.