Vallatu ja lihtsameelne, kuid heade kommetega Telepoiss elab Viljandimaal Parveotsa talus

Väga paljude legendaarsete telesarjade looja Helgi Oidermaa hoiab süles üht Eesti Televisiooni tuntumat tegelast, oma väljamõeldud Telepoissi.Eesti Televisiooni ajaloo üks tuntumaid kujusid Telepoiss elab Viljandimaal Viiratsi vallas Parveotsa talus. Telelao riiulilt kolis poiss Viljandimaale pärast seda, kui tema väljamõtleja Helgi Oidermaa aastakümnetepikkuse teletöö järel teenitud puhkuse sai ja taasiseseisvunud Eesti oludes esimesel võimalusel oma esivanemate talu taaselustama asus.

Natuke naljakas, lapselike žestidega, vallatu ja lihtsameelne Telepoiss istub Parveotsa talu tagatoas vanal kirjutusmasinal ja aitab oma väljamõtlejal meele ärksa ja huvi maailma asjade vastu elava hoida.

"Ega suurt keegi seda tea, et ta siin Parveotsal elab," avaldab Helgi Oidermaa saladuse. "Ta toodi pärast minu pensionile minekut mõni aeg hiljem mulle järele ja ma usun, et ETV asjapulgad arvasid ta seniajani laoriiulil konutavat," naerab väga paljude legendaarsete telesarjade vaimne ema.

Telepoiss on endiselt suurte ja säravate silmadega. "Minu lapselapsed on ta kuue ära kulutanud, uut oleks vaja," muretseb Helgi Oidermaa.

Telepoiss tahtis kangesti inimestega suhelda

Selle aasta jaanuaris 40-aastaseks saanud Telepoiss oli ekraanilt ära umbes sama kaua, kui Helgi Oidermaa on eemal olnud teletöölt — 11 aastat. Heade kommetega ja vaimseid väärtusi ellu äratav Telepoiss naasis ETV ekraanile eelmisel sügisel ja teeb nüüd kell 19 algavate lastesaadete eel taas kraapsu ja naeratab sõbralikult.

Helgi Oidermaa teada oli ETV-s tegelikult kaks Telepoissi.

"Üks oli filminukk, kes lehvitas ekraanilt, aga temast varem sündis rääkiv Telepoiss, kes kõikjal Eestis ringi reisis ja maailmaasju uuris. Ta oli heasüdamlik teadatahtja. Ta ei teinud ulakusi, aga temaga võis juhtuda igasugu heas mõttes tobedusi, sest ta oli maailma vähe näinud. Ta tahtis kangesti küsida ja inimestega suhelda."

Kindlasti hõlbustas Telepoisi sündi asjaolu, et Helgi Oidermaa oli "Aktuaalsest kaamerast" põllumajandussaadetesse üle viidud.

"Ma hakkasin siis rohkem maainimestega suhtlema nagu Telepoiss, kes käis targa näoga ringi ja esitas niisuguseid küsimusi, mis ajasid natuke naerma, aga mille kaudu sai palju teada."

Helgi Oidermaa toob näite korrast, mil ta pidi tegema saate mehhanisaatoritest, isast ja pojast. "Need kaks sünget mees olid majandijuhilt saanud korralduse, et saates peab kõnelema, aga naine polnud poest tagasi tulnud ja mitte midagi ei saanud rääkida, sest lehm oli lüpsmata," jutustab Helgi.

"Mina siis ütlesin, et ma lüpsan teie lehma ära, ja ma tegingi seda, isa ja poeg vaatasid pealt. Seejärel ütlesin, et nüüd teeme loo kah ära, ja tead, nad läksid särama!" meenutab ta saadet, mis oli nagu Telepoisiga tehtud.

Kuidas Telepoiss sündis?

"Telepoisiga oli väga ilus lugu," asub Helgi Oidermaa vestma. "Telepoiss on sündinud enam-vähem samal ajal, kui sündis Eesti Telefilm. Tolleaegne kõige parem, andekam ja targem lastesaadete toimetaja oli Ivika Sillar. Tema käe all on kasvanud kõik tollased Eesti lapsed, kui nii võib öelda. Me klappisime mõttelaadilt hästi. Ühel päeval kutsus Ivika mu õuekoridori ja palus mul midagi lastesaadetele välja mõelda. Nii et Telepoisi vaimne ema on hoopis tema, tark ja südamlik teletoimetaja, kelle Voldemar Panso kutsus oma abiks ja kes sellepärast teletöö jättis."

Lastesaate tegelase leidmiseks korraldati ka võistlus, kus said osaleda televaatajad, aga lõpuks valiti välja Helgi Oidermaa väljamõeldud kuju.

Telepoiss on kirjaniku poolvend

Telepoisi nukkude looja on kunstnik Jaak Palmse, keda enam elavate hulgas pole.

"Rääkivat Telepoissi võib pidada kuulsaks huumiorimeheks saanud Andrus Kivirähu poolvennaks, sest Telepoisiga mängis tema ema, Nukuteatri näitleja Inge Kivirähk — väga südamlik, armas ja kõige lapselikuma häälega nukunäitleja," räägib Helgi Oidermaa.

"Alles hiljuti helistas Inge mulle ja ütles, et tema kõige noorem poeg on täiesti nõus Telepoisi vend olema. See oli niivõrd ilus ja ma ütlesin, et tulgu nad kõik Parveotsale, kui aga tahavad," naerab Helgi Oidermaa ning lisab, et Inge perega seovad teda toredad ja südamlikud lood.

Veel meenutab Helgi Oidermaa Jüri Tallinna, kelle ta oma tiiva alla võttis ja kes tänu tema krutskitele režissöörikoha sai. "Ikka teenitult, sest Jüri tegi oma tööd väga hästi, aga aeg oli keeruline ja telepildi koostaja amet hinnatud," lisab ta.

"Tolleaegne ETV pearežissöör Tõnis Kask oli parajasti Moskvas Leninist filmi tegemas, aga minu "Koosta perel" polnud režissööri," selgitab Helgi Oidermaa, kes lõi Eesti Televisiooni esimese lavastusliku saatesarja "Mis Koosta peres uudist?".

"Palusin siis Jüri Tallinnal, kes oli napilt 20 ja lühikest aega saatesarja assistent olnud, selle töö ära teha," meenutab ta. "Kui Kask Moskvast tagasi tuli, oli Jüri oma tööga kenasti hakkama saanud ja paberites juba ka režissöörina kirjas, nii et mis seal enam."

Järgmine režissöörikonkurss tõigi Jüri Tallinna ametlikult televisioonitööle. Tema esimene telekatsetus aga oli sellesama Telepoisiga ajal, kui nad Helgi Oidermaaga televisiooni esimese laste laulu- ja tantsupeo Tartust üle kandsid.

Oli oodatud külaline

Kuuldused hakkajast väikest kasvu naisteletoimetajast levisid maarahva seas kiiresti ja Helgi võeti hästi omaks. Selleks leidus mitu head põhjust: teati, et tema vanaisa, maainimene, oli koos Konstantin Pätsiga Põllumeeste Kogusse ja parlamenti kuulunud. Intervjueeritavad ei lubanud Helgil võõrastemajja minna, vaid pakkusid talle öömaja, et temaga öö läbi rääkida. Teda polnud vaja karta — oli teada, et ta polnud kommunist.

Helgi Oidermaa hakkas tegema ka põllumeeste televiktoriine. "Meie vaesed põllumehed olid nii maha materdatud, et neil polnud ei eneseusku ega elutahet," meenutab ta. "Aga see võistlusmoment äratas nad nagu ellu, nad hakkasid soliidselt riides käima, endast lugu pidama ja nad tõepoolest tahtsid üksteiselt mõõtu võtta."

Agronoom telereporteriks

Kuidas aga noor naine, kes Tartu Ülikooli agronoomiat õppima läks, aga Eesti Põllumajanduse Akadeemia loomise järel hoopis selle kõrgkooli diplomiga lõpetas ning Saaremaal õpetajaametit pidas, alles lapsekingades televisiooni tegema sattus?

"See oli õnnelik juhus," vastab Helgi Oidermaa. "Isa palus mul Saaremaalt Tallinna tulla, sest kodu oli vaja hoida. Tulin siis tirinal oma kahe tütrega, isegi sõiduraha pidin isa käest küsima. Ma ei teadnud, mis minust üldse saab. Just oli loodud "Õhtuleht" ja ma saatsin selle esimesele humoreskide võistlusele oma töö. Mitmesaja võistleja hulgast sain ma ühe esimestest preemiatest."

Ajakirjanike liit kutsus Helgi auhinda vastu võtma. "Kui nad mind nägid, hakkasid naerma. Ma olin siis kleenuke ja ega mul neid aastaidki kuigipalju olnud. Ja see humoreski tekst oli tõepoolest naljakas. Mitte kommunistlik nagu tol ajal kombeks, vaid selline piisavalt tobe, aga neile meeldis. Siis nad küsisid, mida ma tegema tahan hakata. Ma vastasin, et kasvatan lapsi ega tea, kuhu ma üldse kõlban."

Helgi sai telefoninumbri, millele ta pidi järgmisel päeval helistama. Seda ta ka tegi, lausudes tundmatule inimesele torusse, et ajakirjanike liidust paluti helistada, kuigi tema nimi kellelegi mitte midagi ei ütle.

Talle vastati, et ütleb küll, ja paluti järgmisel päeval kell 12 vanasse raadiomajja minna. See oli just enne jõule.

Järgmisel päeval anti talle korraldus: "Ungari haridusminister tuleb täna siia kõrvalmajja, 21. keskkooli, minge ja tehke sellest lugu!"

"Antoša (legendaarne teleoperaator Anton Mutt— toim.) anti operaatoriks ja paluti mul iga päev "Aktuaalse kaamera" tarvis lugusid teha. Ma olin nii talleke ega söandanud kellegi käest küsida, kuidas seda tööd tegema peaks. Aga ma klappisin omaealiste tehnikapoistega ja igal esmaspäeval, kui teletegijad eelmise nädala lugusid hääletasid, olin ma niisugune ässake, et alla nelja ei saanud. Ma ka ei teadnud, kui palju neid punkte saama peab ja miks seda üldse vaja oli," jutustab Helgi.

Kas naine võib reporter olla?

Ühel hommikul vanas raadiomajas, kus Eesti Televisioon oma esimestel aastatel tegutses, sai Helgi Oidermaa teada, et ta on otsustatud koosseisulisena tööle võtta. Siis oli ta ainus naine teleuudiste toas.

"Sealsamas oli ka Johannes Pirita, kes oli juba sügisest saadik sama kohta ihaldanud. Teine mees, pikaaegne "Aktuaalse kaamera" uudistereporter Rein Sikk arvas, et me võiksime koos huvitavaid lugusid tegema hakata. Ja Juku viskas Siku Reinu sellepärast tindipotiga. Juku ei leppinud minuga pikka aega. Kujutad ette: oodata septembrikuust jaanuarini ja siis tuleb tont teab kust üks naine, kellele antakse tema koht ja kes ise veel kõhkleb, kas ta selle tööga toimegi tuleb!"

Helgi Oidermaa sai "Aktuaalse kaamera" korrespondendiks 1961. aasta 2. jaanuarist.

"Mind vabastati tehnilistest piltidest, sest neid pole ma kunagi hästi teinud ja raha pole ma ka kunagi korralikult lugeda osanud. Seda naljakam, et mind saadeti tolleaegse Eesti NSV Tele- ja Raadiokomitee suurte bosside juurde asju ajama, neilt raha ja lisamaterjale küsima."

Film peegliahvist jõudis 20 riiki

Helgi tegi rõõmuga lugusid ja kui üks kaamerameestest ütles, et loomaaias on üks kihvt ahv, ei jätnud ta juhust kasutamata. Ainus probleem oli, et see polnud poliitiline uudis ja seda polnud AK-sse tellitud. Siis pakkus Helgi selle lihtsalt aitähi eest Eesti Televisiooni soome saadetele.

Nii sündis 40-aastastele ja vanematele inimestele tuttav telefilm "Peegliahv", kus üks väike sõnakuulmatu poiss ahviks muutus ning pärast peegli ees palus, et ei taha enam ahv olla, vaid poisiks tagasi saada.

Väikest poissi, kes ahviks muutus, mängis Rein Siku poeg Rein, kes aastaid "Eesti Päevalehes" kirjutas ja on nüüd "Virumaa Teataja" peatoimetaja.

Hiljem, "Eesti Telefilmi" sündides saadeti "Peegliahv" 20 riiki, aga stsenarist Helgi Oidermaa ja teised tegijad ei saanud selle eest kopikatki.

"Film jõudis ka Itaaliasse, kust sain kirja pakkumisega, et ma nendega liituksin, sest neile see lugu väga meeldis. Aga mul ei lubatud vastatagi, sest meie elasime Nõukogude Liidus, see oli Itaalia ja meil ei tohtinud kontakti olla," räägib ta.

Eesti Televisioon oli elustiil

Veel meenutab Helgi tolle aja teleinimeste elujõudu, töökust ja omavahelist suurepärast läbisaamist. Ta räägib, kuidas kõik telemaja inimesed iga uue saate sünnile kaasa elasid ega läinud enne koju, kui läbivaatus oli nähtud ja oma arvamus öeldud, kuidas operaatorid tema Mähe suvilale katust panid ja kaevu kaevasid ning tema neile süüa tegi; kuidas nad üksteise tähtpäevi meeles pidasid ja õhtuti põrandal istudes kõik maailma asjad ära lahendasid. "Kujutad sa ette, et Eesti Televisioon oli siis niisugune?" küsib ta.

Sel ajal käis televisiooni tööle saamine läbi range kadalipu ja seal töötamine oli elulaad. Kes sellesse seltskonda vastu võeti, see jäigi. Või kui lahkus, siis jalad ees.

"Esimene telematus oli alles ETV kümnendal aastal, enne seda polnud keegi töötajatest lahkunud, polnud ühtki selle pere matust," meenutab Oidermaa. "Ja esimene lahkujagi oli üks südamlikumaid lastesaadete tegijaid Tiiu Kaldma," lisab ta, justkui toonitades, kui väga mõjub hingele südamega tehtud töö.

Praegu lastele pakutud teleprogrammidele hinnangut andes ohkab Helgi ja ütleb, et nendes võiks vähem tagaajamist, mürgeldamist ja õelust olla.

"Seda õeluserõõmu meie ajal ei serveeritud. Inimesed, ka väiksed inimesed, on õelusest väsinud."