PRIIT VÕIGEMAST hoiab fänne ja trotsib laiskust

Ugala näitleja Priit Võigemast tunnistab, et võib end kõige kibedamal ajal ka mitmeks tunniks klaveri või kitarri taha unustada. aastaid tagasi mängis ta koos lapsepõlvesõber Vaiko Eplikuga ansamblis Calires Birthday.Täna õhtul tuleb Ugala noor näitleja Priit Võigemast teist, kuid mitte viimast korda publiku ette vagabund Toomas Nipernaadina.

Ahase rolliga Elmo Nüganeni suurfilmis "Nimed marmortahvlil" ja Buratino nimiosaga Eesti Televisiooni lastelavastuses ennast sadade fännide südamesse kirjutanud Rapla poiss Priit sattus teatri juurde tegelikult päris juhuslikult. Näitlejakarjäärist polnud ta kunagi unistanud. Pigem olid ronida ja mürada armastanud poisi lapsepõlveunistuste ametid kosmonaut ja autojuht.

Keskkooli lõpuklassis õnnestus kooli näiteringi juhendajal Krista Oleskil Priit siiski näitlemise juurde meelitada.

"Ta lasi meil lihtsalt hullata," võtab noormees juhendaja töömeetodid kokku, seletamata täpsemalt, mida see tähendas.

Igal juhul piisas sellest hullamisest selleks, et pärast kooli lõppu viis Priit oma paberid EMA Kõrgemasse Lavakunstikooli ja sai endalegi üllatuseks sisse. Teise kursuse lõpus pälvis ta juba Voldemar Panso nimelise noore näitleja preemia, mille laureaat on teiste seas olnud ka Elmo Nüganen, Priidu kursusejuhendaja teatrikoolis.

Kui esmalt jäi Priit laiemale teatripublikule silma andeka paroodiameistrina, siis filmiga "Nimed marmortahvlil" tuli läbimurre.

Kuidas iseloomustavad Priidu kursusekaaslased-kolleegid Ugalas Carita Vaikjärv, Maria Soomets, Kadri Lepp, Ott Aardam ja Karol Kuntsel ning lapsepõlvesõber, laulja Vaiko Eplik noort lavatähte? Ja mida too ise endast arvab? Vastused on allpool.

***

Vaiko: "Priit pole vahepealsel ajal sugugi muutunud. Ta on ikka täpselt samasugune poiss nagu siis, kui temaga Raplas ringi sai joostud, muusikakoolis käidud ja bändi tehtud."

Carita: "Kooli algul oli Priit inimesena kinnisem ja hoidis end tagaplaanile. Nüüd on ta tunduvalt avatum."

Priidu enda arvates on ta lavakasse astumisest saadik päris palju muutunud. Rohkem kui nii mõnigi teine.

"Olin kooli minnes nii sinisilmne, kui üldse olla saab!" tunnistab ta.

Nüüd on ta natuke skeptilisem ega lähe kõigi asjadega kergelt kaasa. Kaalub enne rohkem.

"Vaikoga kohtume suhteliselt harva ja siis toimub selline ajas tagasiminek. Võib olla seepärast ta ei märkagi, et olen muutunud," arvab Priit.

Carita: "Ta on inimene, kes hüppab pea ees vette, kuid hoiab samas silmad lahti."

"Vaat kui hästi öeldud!" kostab Priit, kui sellist iseloomustust kuuleb.

Kuigi ta hindab spontaansust, on temas peidus ka omajagu kaalutlejat. Näiteks reisimise puhul on ta pigem hambahari-taskus-hääletaja kui reserveeritud hotellikohtadega turist. Samas on hea, kui sel juhul ka mõni praktilisema meelega inimene kaasas on.

Ott: "Ta on väga köitev jutustaja. Näiteks oma koolipõlvelugusid Rapla ajast võib ta rääkida nii innukalt, et pisar tuleb silma. Ta toob pildi elavalt silme ette."

Lugusid meeldib Priidule tõesti rääkida, aga vaid siis, kui tuju peale tuleb. Kui vaja, paneb ka tema jutule natuke värvi juurde. Lihtsalt sellepärast, et see köitvam saaks — niisama pole ju mõtet rääkida!

Karol: "Heast teatrist läheb Priit põlema. Teda innustavad üldse asjad, mis on hästi tehtud."

"Teatri puhul sütitab mind kirg," lausub Priit. "Kui ma näen, et keegi mängib laval suure kirega, siis see tõmbab mind. Nagu ka lavapartnerite puhul. Kui on tunda kirge ja joovastust, siis on see just see miski, mille nimel tasub näitleja olla."

Väljaspool teatrit köidab Priitu eelkõige professionaalsus. Näiteks muusikute puhul. Kui ta näeb, et inimene valdab instrumenti, on oma pillist üle...

Ka kiirus paneb Priidu põlema. Ta elab täiel rinnal kaasa Markko Märtinile. Ennast proovib ta maanteel siiski vaos hoida.

Carita: "Kui ta kitarri mängib, siis võid sa talle sealsamas kõrval rääkida ükskõik mida, ta ei reageeri sellele."

Vaiko: "Ta on olnud mu ainus kitarriõpetaja. Mul oli raskusi C-duuri võtmisega ja Priit õpetas siis mind."

Pillimäng on Priidule lõõgastumine. Ta ei ole seda tüüpi kitarrimees, kes igal võimalusel oma lugusid seltskonnas esitada püüab. Tavaliselt võtab ta kitarri kätte sel ajal, kui on kõige kiirem. Näiteks siis, kui ta peaks tekstiga töötama. Kui ta siis ühel hetkel toibub, siis on ta paanikas — oleks pidanud ju tegelema hoopis muude asjadega.

Ka klaveri taha võib Priit ennast mitmeks tunniks unustada.

Nooti Priit loeb, kuid solfedzhos pole ta nii tugev, et omaloodud lugusid kirja panna. Need jätab ta lihtsalt meelde.

Oma lugudega avalikkuse ees üles astuda on aga Priidu arvates veel liiga vara. Tuleb õige aeg ära oodata.

Maria: "Priit võib vahel olla mugav ja laisk nagu lohe. Õnneks ei anna elu talle selleks liiga palju võimalust. Tundub, et talle tuleb kõik kätte kerge vaevaga. Sel juhul kadestan teda. Küllap on õnnesärk tal alati kohvris."

Kadri: "Temaga jõuab alati kokkuleppele, kui ei viitsi enam proovi teha ja tahaks ära lõpetada. Pikalt ta vastu ei punni."

Ka Priit ise nimetab oma suurimaks nõrkuseks laiskust.

Lavakunstikooli sissesaamine oli Priidu ootamatu õnnestumine. Kui aga poolaasta poolaasta järel erialahinded stabiilselt viiena püsisid, hakkas ta tõsisemaks muutuma ja küsis endalt: mida ma ise selle heaks teinud olen, et mul veaks? Ja kui siis kolmandal kursusel viis ükskord neljaks muutus, oli see valus kukkumine.

"On väga palju asju, millega kohe tegelda ei viitsi. Küll homme jõuab, mõtled. Ka mind ennast ajab see suhtumine närvi, kuid ju ma ei ole siis veel nii kõrgelt kukkunud, et seda muuta," mõtiskleb ta.

Carita: "Priit saab iga päev vähemalt kaks fännikirja ja on kurb, kui ta ei jõua neile kõigile ruttu vastata. Alles ükspäev ostis ta 40 ümbrikku ja marki ning käis fotograafi juures, et siis austajatele autogrammiga pilte saata."

Priit on kindel, et fänne tuleb hoida. "Kui keegi on ikka võtnud vaevaks sulle kirjutada, siis tuleb talle ka vastata."

Kirjutajate hulgas on nii Buratino kui filmi "Nimed marmortahvlil" Ahase fänne. Suur osa neist on 12-13-aastased tütarlapsed, kes kirjutavad, et ega nad ise Buratinot vaata, seda teevad nende nooremad õed-vennad.

Hoolimata suurest populaarsusest ei kipu fännid Priitu tänaval ära tundma. Ka Viljandis mitte. Ja Priit on sellega päris rahul.

Vaiko: "Priit on otsekohene, ta ei ürita kellelegi põhjuseta ilusaid asju öeldes meeldida. Massi arvamusest ta ennast kõigutada ei lase."

"Eks ma ütle ikka seda, mida mõtlen, kuid ega ma iga negatiivset arvamust ka kohe välja ütlema kipu. Tõe asemel ilujutu ajamine oleks aga lihtsalt inetu," leiab Priit.

Priidu otseütlemised võivad mõnda inimest siiski haavata, kuid ta soovitab seda mitte südamesse võtta.

"Kui ma näiteks mõne kursusekaaslasega olengi nii ostekohene olnud, siis mitte sellepärast, et oleksin tahtnud neile haiget teha, vaid sellepärast, et ma neist väga hoolin."

Priit tunnistab, et kui keegi temale midagi otse ja ausalt ütleb, siis võib temagi haiget saada, kuid pikka viha ta ei pea, kõige rohkem 15 minutit. Siis ta leebub, saab aru, et ütlejal oli õigus ja ta peab sellest õppima.

Carita: "Priit võib olla küll irooniline, kuid ta vihastab harva. Kui ta aga vihastab, siis korralikult. Kui ma seda esimest korda nägin, ehmatasin väga ära."

Enim vihastavad Priitu hoolimatus, ülejala tegemine. Eelkõige teiste, aga ka enda puhul. Enda puhul saab mõnikord siiski silma kinni pigistada. Kui aga keegi temale samal põhjusel märkuse teeb, siis võtab ta seda väga südamesse.

Kadri: "Hoolimata rohketest pakkumistest Priit haltuura korras õhtuid juhtimas ei käi. Tal paistab olevat selle koha pealt päris kindel seisukoht."

Kooli ajal käis Priit koos kursusekaaslastega tihti kutse peale paroodiakavaga esinemas. Niisuguseid "pisikese programmiga õhtujuhtimise pakkumisi" tuleb seniajani peaaegu iga nädal.

Priidul on aga hea meel, et see aeg on läbi saanud. "Ma ei õppinud ju õhtujuhiks, vaid näitlejaks," põhjendab ta.