Vello Lattik: kevadel vaevlen, suvel pean talu, sügisel korjan seeni ja talvel nostalgitsen


Viiratsi kirjanik Vello Lattik hoiab mapi vahel oma viimast romaani, öeldes et "Omakohus" on armastusromaan nooruse seljataha jätnud mehest ja naisest.Aprilli algul küsis Vello Lattik "Sakalas" Siim Kärnerilt, kuidas too julges murdeluuleantoloogia kokku panna. Nüüd uurib Kärner vastu, kas Lattik on publitsist või romaanikirjutaja ja mida ta arvab oma viimasest teosest "Omakohus".

Sinul, Vello Lattik, on ilmunud kümmekond romaani. Mida romaanikirjutamine tähendab? Mis see romaan üldse on?

Eesti korüfeed on arvanud, et romaan on ennekõike stiil ja oma hingerikkuste avamine.

Mingeid erilisi hingerikkusi mul avada pole ja keelega mängida ma ka ei mõista. Kordan öeldut: romaan olgu aus ajastu dokument ja romanist on seega kroonik. Vene kirjandus on maailma parim just sellepärast, et Tšehhov, Gorki, mõlemad Tolstoid ja kas või Gogol on seda suutnud. Gogolit võrdleksin ma Vildega, minu silmis läbi aegade parima eesti kirjanikuga.

Tuleb olla tõetruu, kordas Hemingway. Sellele pole midagi lisada.

"Pastoraal mummulisest kleidist", "Kuus head inimest", "Orkester", "Omakohus"... Mis tuleb edasi? Milline su raamatutest on sulle endale oluline ja tähenduslik?

Oma romaanidest pean parimaks "Orkestrit". Selle kirjutamise eel olin omaaegses Võhma Lihakombinaadis neli kuud tööline, õppisin ära 26 ametit loomade vastuvõtmisest ja tapmisest kuni singisuitsutamiseni.

Teiste romaanide detailide otsimiseks olen käinud Vatikanis ja Pariisis, kolm-neli korda Rootsis, ööbinud Peipsi kaldal...

"Omakohtu" kirjutamiseks lugesin läbi kogu kättesaadava kirjanduse koerte kasvatamise ja dressuuri kohta — peategelane peab ju koertekasvandust.

Oleks mul sügav ja romantiline hing, poleks muidugi kõike seda vaja, piisaks striptiisist.

Minu meelest oled sa hea publitsist. Kas aus sõna ei maksa meil tõesti enam midagi?

Publitsistikat olen ma kirjutanud töötavast inimesest. Aga keda see tänapäeval huvitab? Kirjutaksin bussijuhist, vürtspoodnikust või sportlasest, aga see ju ei müü! Tänapäeva kangelane on maaletooja, kombinaator või prostituut. Need jälle ei huvita mind.

Kirjutada pankuritest või uusärikatest — see oleks hullem kui pornograafia!

Sina, teater ja Ugala. Su näidend "Aime ootas hellust", selle lugemiselamus on seniajani meeles, kuid lavale see ei jõudnud. "Päise päeva ajal" — ka sellega juhtus midagi samalaadset.

Kaks mu näidendit on jõudnud kontrolletenduseni. Vanemuises lavastas Unt, Ugalas Komissarov. Kumbki ei küündinud esietenduseni.

Ugalas sai keelajaks Jaak Allik. Miks, ma ei tea, ta pole seda mulle öelnud.

Kontrolletendustest tehtud fotod ja Ugala näidendi kavad on mul koduarhiivis tallel.

Milline on sinu arvates meie kirjanduselu seis praegu?

Mida tähendab sõna "kirjanduselu"? Kas Kirjanike Liidu korraldatavaid jõulukohvitamisi? Või gruppi daame ja härrasid, kes jagavad omadele kultuurkapitali raha?

Kirjanik seda kõike ei vaja. Ta on üksi oma laua taga, üksi oma valge paberi ja pastakaga ning keegi ei saa teda aidata. Mingi "kirjanduselu" küll mitte.

Sa oled oma romaanides ikka hea publitsistlik Viiratsi kirjanik. Milline on vaade Viiratsi mäelt Viljandile?

Vaade Viiratsist Viljandile on lootustandev. Tööstus on omaette, vanalinn on veel rüvetamata ning magalad on turvalised ja vaiksed. Müts maha siinsete linnaisade ja arhitektide ees läbi kõigi nende aastakümnete!

Mida teeb kirjanik siis, kui ta ei kirjuta?

Kevadel vaevlen, suvel pean talu, sügisel korjan seeni ja pohli ning armastan... Talvel nostalgitsen ja kirjutan.

Arvo Valton, Mati Unt ja Teet Kallas on luuletusigi kirjutanud ja kirjastanud. Kas sind see tee ei ahvatle?

See küsimus näitab, et sa pole mu viimast romaani "Omakohus" lugenud. See pole etteheide, pigem kadedus — sul seisab nii palju põnevat lugemist alles ees!

Aga ilma naljata: "Omakohus" lõpeb kaheksa luuletusega. Järgneb vaid epiloog.

Kuidas sa ise oma viimast romaani kommenteerid?

"Omakohus" on peaaegu kriminull, kuigi seal tapjat ei otsita, sest tapab peategelane Laur ise. Tapetuid on tervelt kaheksa ja ikka on Laur lugejale sümpaatne. Minu silmis on see kirjaniku vägitükk.

"Omakohus" on ka armastusromaan nooruse seljataha jätnud mehest ja naisest. See väärib kindlasti huvi ja lugemist.

...

Kunagi ütles Luise Vaher, keda me nüüd millegipärast enam meenutadagi ei taha: "Lattik on publitsist, hea kroonik, tema raamatutest saab meie ajast kunagi parema pildi kui minu omadest..."

Romaani "Omakohus" olen ma tõesti vähem käes hoidnud kui "Orkestrit", "Orkester" on kuidagi omasem.

Mis puutub aga romaanis esitletud luuletustesse, siis need on minu teada ju ikkagi Oksana värsid, mis romanist Lattiku sulest on vist küll ilma igasuguste parandusteta trükki jõudnud. Tuglas olnuks siinkohal karmim — muidu ei oleks meil tõenäoliselt ei Jaan Oksa, Juhan Liivi ega Hendrik Adamsoni.

Aga alles nüüd tuli "Omakohus" kodakondsete lugemisringilt tagasi koos järgmiste saatesõnadega: "Esimene Eesti, see meie Eesti, on "Tõde ja õigus". Teine Eesti on "Omakohus"." Mine võta kinni.

Vello Lattikut küsitlenud Siim Kärner

Tagasi üles
Back