Margus Haav,
muusikasõber
Garaazhist Euroopasse ja tagasi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kõik korralikud eestlased teavad nime Claire's Birthday ning seda, et ta läheb Eurovisioonile Eestit esindama ja et bändi liidri Vaiko Epliku kampsik maksis kaheksa krooni. Ühe efi reklaamipõhja on nad ka ühele õllele teinud. Mõned teavad veel sedagi, et bänd pidi sootuks laiali minema, aga nüüd vist ikkagi ei läinud ja tegutseb Ruffuse nime all.
Paganama hämar on muidugi see, mis Eurovisiooni ajakirjanduse tähelepanu keskmes hoiab. Eurovisioon pole ühelegi artistile tuult tiibadesse puhunud, kui ehk ABBA välja arvata. Eks tsirkust ole alati vaja olnud ja nii jääb ka edaspidi, ei sunni seda ju keegi vaatama ega kuulama, kui ei taha.
Muidugi on üsna huvitav teada, kuidas Claire's Birthday "Eighties Coming Back" euroüriilt hindeid saab. Originaalne ja hea lugu on see igatahes, ent rangelt normeeritud euroööbikute võistluse tarbeks ikkagi liiga isikupärane.
On mis on, bändipoisid saavad tiiru välismaal ära käia, Läti õlut juua ja kõvasti lõbutseda. Ajakirjanike tähelepanu kontsentreerub niikuinii idanaabrite laulvatele vagiinadele T.A.T.U-st.
Kui see kurikuulus ülemöödunud kümnendi tagasituleku lugu eurolaulude hulgast teravalt, kuid meeldivalt kõrva torkab, siis nende pretensioonika nimega kauamängiv "Future Is Now" laia maailma analoogide seast eriti esile ei küüni. Strokes on äkilisem, Libertines sulnim ja White Stripes otsekohesem.
Pundi järjekorras juba kolmas plaat olevat sisse mängitud enam-vähem ühe päevaga. Ega nende stiilitamine britpop'i või indierock'i lahtrisse enam päris õige ole, sest liigsed sarnasused Pulpi ja Suede'iga on kadunud.
Pigem viljelevad nad nüüd juurtelähedast garaairokki. Iseenesest on see maailmas populaarne stiil, Eestis aga kindlasti mitte. Naljakas, et mässajaimagoga bänd sattus pooljuhuslikult padukommertsiaalsele ja kainelt kalkuleeritud Eurovisioonile, kus tal ilmselt eriti hästi ei lähe.
Hitipotentsiaaliga stiilseid lugusid on plaadil tegelikult päris mitu (eelkõige "Do You Remember?"), aga esimesel kuulamisel ei pruugi need avaneda ning tähelepanu kipub hajuma enne, kui märkad korralikke ja originaalseid arraneeringuid ning hooletu müra sisse uppunud meloodiaid.
Kellele on siis vaja plaati, mis on omadele võõras ja võõrastele ka võõras? Eks see eestlaste traagika ole. Claire's Birthday on sellest üle, lõbusad sellid, nagu nad on. Jõudu ja jaksu neile!