Olustvere pargi täpset sünniaega ei ole kahjuks teada. Selge on aga see, et park on rajatud XIX sajandi keskpaiku.
Saja-aastane park väärib tähelepanu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Esialgu kavandati see korrapärases ehk prantsuse stiilis. Sellest ajast on säilinud vanad pärnad, tammed ja jalakad. Pindalalt oli tookordne park nüüdsest mõnevõrra väiksem.
Mõisa viimane omanik krahv Nikolai Fersen abiellus 1893. aastal vürst Dolgoruki tütre Sofiaga. Rahva jutu järgi saanud ta suure kaasavara tingimusel, et see paigutatakse kinnisvarasse.
Nii ehitatigi inglise maamaja stiilis uus loss ning tuntud maastikuaedniku Georg Kuphaldti 1903. aastal loodud projekti järgi uuendati ka parki.
Park sündis inglise stiilis maastikupargina
Olustvere mõisapark hõlmab lossi ja tiikide vahelist ala. Kolmest küljest on see piiratud maakividest laotud müüriga. Kõikide väravate postid on tahutud suurtest graniitplokkidest, väravateks on raudsepised.
Ansambli esindustuumiku ümbruse põhilisteks kujunduselementideks on ringteega piiratud väljakud. Eriti meisterlikult on kavandatud suur väljak peahoone pargi fassaadil: tumeda vertikaalse võraga puud (siberi nulud, tammed) moodustavad fooni ning nende taustal on heledama tooniga puude grupid.
Ringtee läbib kord avatud, kord suletud alasid. Vahelduvad valgus ja vari.
Olustvere pargist on ammutanud inspiratsiooni maalikunstnikud Juhan Muks ja Karl Burman juunior.
Pargi tagaosas on viis allikaveetoitel tiiki. Tiigi kaldad on kohati maakividega kindlustatud.
Pargi eheteks on rataskaev, Krahvi allikas ja raudkettidega sillad tiigil. Maalilisi veepeegeldusi loovad viinavabrik ja nuumhärgade tall.
Olustvere park läheb ida poolt sujuvalt üle niinimetatud Karjamõisa metsaks. See mets ulatub üle praeguse TallinnViljandi maantee, olles keskusest umbes kahe kilomeetri kaugusel.
Mets teenis jahindust
Ka Karjamõisa metsa on kujundanud omal ajal Fersenid jahinduse ja tol ajal moes olnud ratsutamise huvides.
Metsasihtide äärde istutati mitmesugustest puudest alleed. Säilinud on tamme-, pärna- ja lehisepuiesteed.
Sihtidele, teede äärde ja kvartalinurkadesse on istutatud gruppidena nulgusid, seedermände, ebatsuugasid ja kanada kuuski. Kõik metsa truubid olid tehtud tahutud maakiviplokkidest, mis on osaliselt säilinud veel tänapäevalgi.
Krahv Nikolai Ferseni ema olevat armastanud alleesid. Seepärast on kõik Olustverre suubuvad teed palistatud pärna-, tamme- või vahtraalleedega kokku umbes kaheksa kilomeetrit.
Kuphaldt, muide, alleesid eriti ei pooldanud, kuigi tema projekteeritud parkides neid oli, näiteks Kehtnas.
Kokkuvõtteks võib öelda, et Olustvere park on Polli (1880), Kehtna (1890), Lohu (1885) ja Toila-Oru (18891901) pargi kõrval üks paremini säilinud Georg Kuphaldti projekteeritud mõisaparke ning ta võiks meie päevil kujuneda omaette turismiobjektiks.
Oskar Mölder,
Olustvere Muuseumi töötaja