Villu Kangur: Leia puuduv sõna!

Gert Kiiler
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.


Populaarsete telemängude "Bläkkpoks" ja "Teletaip" stsenaristi Villu Kanguri sõnul saab ta küsimuste koostamisest naudingu siis, kui tunneb punkti pannes, et paremini enam ei oska.Populaarsete telesaadete "Teletaip" ja "Bläkkpoks" vaatajad ei pruugi teadagi, et saatejuhtide särava esinemise aluseks on stsenarist Villu Kanguri koostatud tekst ja küsimused.

Kangur ise jääb tagaplaanile ja paistab sellega ka rahul olevat.

Enne telestsenaristiks hakkamist teati Villu Kangurit kui vaimukate luuletuste ja laulusõnade autorit ning aastatel 1982—1992 ka kui Noorsooteatri näitlejat. Ta on tõlkinud mitme muusikali teksti ja pidanud "Eesti Ekspressis" toimetajaametit.

Villu Kangur, millise elukutse esindajana te ise ennast näete?

Läksin end pärast viimase "Bläkkpoksi" salvestust ja lõpupidu veel korraks kõrtsi lõõgastama. Varsti vupsas minu lauda tundmatu noormees.

"Ma ei ole homo!" ütles ta alustuseks.

"Tore, mina ka mitte," vastasin.

"Ega mul midagi nende vastu ole, las nad olla." — "Minul ka mitte." — "Mul on lihtsalt igav üksi juua." — "Mul ka."

Sellega oli sõprus peaaegu sõlmitud.

"Tahad, ma teen sulle välja?" pakkus tundmatu. "Muuseas, millega sa tegeled?"

"Ma ei tea, igasuguste asjadega," olin sunnitud tõdema. Tüüp vaatas mind mõtlikult kui killerit või taskuvarast ning jutt sai äkki otsa.

Oh õnnetust — kui ma1 ei suuda nii lihtsale küsimusele vastust leida vindise peaga, ei suuda ma seda kainelt järele mõeldes ammugi teha. Ent ühes olen ma kindel: minust ei saaks iial head raamatupidajat või kondiitrit — lõpp-produkti jääks lihtsalt tunduvalt vähem kui algmaterjali.

Kõike muud olen elus proovinud, lapsehoidmisest ehitustööni. Sõnade rittaseadmine tuleb mul lihtsalt kõige paremini välja, sündigu need siis paberil või huultel.

Kas mõni teie tegemistest on ka selline, millest juba lapsena unistasite?

Minu esimesed lapsepõlvemälestused on elust jääkülmas garaaþis.

Kunagi arvasin, et kui tekib võimalus ennast iga päev sooja veega pesta, siis ostan hommikumantli ja kirjutuslaua ning katsun ennast selle taga ära elatada, ilma et peaks kodust väljas käima. Vaat see oleks üks tore töö!

Paar maja eemal elas nimelt üks paks literaadist onu, kes alles lõuna paiku hommikukuues rõdule ilmus, seal ennast sügas ja suitsetas.

Veel tundus, et hästi toredad inimesed on need onud-tädid, kes annavad välja ajalehti. Ma ei jõudnud päeva jooksul nii palju kokku veerida, kui neis kirjas seisis.

Hommikumantel mul nüüd on, aga seda ma peaaegu ei kanna. Kirjutuslaud on samuti, aga seda ma ei kasuta, sest piisab arvutist. Hügieenipeatüki jätan siinkohal vahele.

Ajalehetoimetuses töötasin ma kümme aastat. Ning nüüd olen kodune ja elatan end kirjutamisest. Nii et unistuste täitumiseks pole palju vaja.

Olite kümme aastat Noorsooteatri näitleja. Kas ka viimasel ajal on teatris rolle olnud?

On asju, millest ma siinkohal rääkida ei tahaks. Kui keegi üle pika aja taas teatris tööd pakuks, oleksin meeleldi nõus tegema oma elus korrektiive ja paljust muust loobuma. Ma pole küll ebausklik, aga mine tea — äkki sõnun ära!

Kuidas te telestsenaariumide juurde jõudsite?

Mina pole eales üritanud nende juurde jõuda. Ju tulid nemad minu juurde.

Kahjuks ei suuda ma viisakalt ära öelda. Aga mõni asi, mida pole varem proovinud, hakkab kohe esimesel korral meeldima.

Mis on nende juures kõige keerulisem?

Mõni päev jääb "Teletaibu" pärast lihtsalt vahele, sest eelnev magamata öö nõuab oma. Olen katsetanud ka nii, et raiun koera saba jupikaupa, ent ei näe sellel sügavat mõtet. Kergem on nädala jooksul märksõnu kirja panna ja siis korraga kõik ära teha.

Ma vajan lisaks internetile ka paberkandjal ajalehte, sest kunagi ei tea, millisel küljel ning kui suurelt lugu ilmus. Teisisõnu — kuidas press seda võimendas.

Niisiis, kui alustan kirjutamisega umbes viisteist tundi enne stsenaariumi üleandmise tähtaega, see on eelmisel õhtul, olen täpselt graafikus. Vahepeal saabuvad ka uue päeva lehed.

Tervikust ei saa lihtsalt välja valida veel olematut või vähem tähtsat — nädal olgu korraga laual. Õigemini põrandal, sest lauale kõik need lehed lihtsalt ei mahu. Pildirida jookseb samas kõrval videokassettidel.

Aga pole vaataja asi, et tuled akendes kustuvad lindil, mis kujutab endast multikat "Une-Mati lood". Tema asi on hinnata igal pühapäeval kell 20.30 ETV-s ekraanile jõudvat tervikut.

Kui palju materjali ühe saate jaoks läbi töötada tuleb?

Materjali hulk on muidugi suhteline. Aga ma ei tea ühtki tuttavat, kes loeks nii kirglikult selliseid väljaandeid nagu "Videvik", "Terviseleht", "Eesti Kirik", "Kesknädal" ja "Maalehe" lisa "Targu Talita" — vähemasti kõiki neid korraga. Sinna tuleb lisada veel päeva- ja nädalalehed, maakonnalehed ning nädalaajakirjad. Maakonnalehti mul kahjuks ei käi, pean läbi ajama internetiga.

"Bläkkpoksiga" on asi vist lihtsam.

Seda küll, sest suure eeltöö teeb ära saate toimetaja Anne Tuuling. Ilma temata tõstaksin kohe kaks kätt püsti ja loobuksin päevapealt.

Asi on nüüd niikaugel, et kõik riiulitäied teatri- ja filmiraamatuid, mis mul tänu teatrikriitikust abikaasale kodus käeulatuses on, tunduvad olevat ammendatud. Aga jumal tänatud, et inimesele on antud omadus kõik hea meeles pidada ning halb unustada: teatriajaloost tean nüüd tunduvalt rohkem ning päevapoliitiline maailmapilt kisub üha segasemaks.

Kumb on keerulisem, kas nii suure hulga materjali läbitöötamine või selle serveerimisel vaimukas olemine?

Algmaterjali leidmine on töö. Vaimukas olemine on anne. Küsimuste koostamine on elu enda pakutav võimalus vaadata asju just sellise nurga alt. Ühelegi kolmest komponendist ei saa läheneda jõumeetodil, sest siis sa võltsid fakte.

Kas nende küsimuste koostamine pakub teile endale naudingut?

Nauding on see, kui paned punkti ja saad aru, et enam paremini ei oska.

Kas te olete kirjutanud ka pikemaid stsenaariume, näiteks filmidele?

Mida lugeda pikaks? Kui aus olla, siis minu elu pikimad tööd ongi just nimelt kolm hooaega "Bläkkpoksi" ja teist sama palju "Teletaipu".

Mahult saaks paberkandjal kokku vähemalt "Sõja ja rahu". Õigemini "Rahu ja sõja". Kusjuures “Bläkkpoks” on siin õilis rahumissioon meelelahutuse ning faktiräga vahel ning "Teletaip" lõputu sõda üldinimliku rumalusega.

Filmistsenaariumi pole keegi mulle lihtsalt pakkunud. Seriaali on küll kunagi üritatud. Aga kõiki neid töid ei saa mõõta ajas ega rahas. Mõlemast on nagunii kestvalt puudus.

Nende pärast võiks pigem töö vastu võtmata jätta — ma ei jõua kunagi, kuhugi ega midagi õigeks ajaks. Ja vajalikud töövahendid kipuvad suurema osa sissetulekutest hoopis välja viima. Aga selle peale ei maksa lihtsalt mõelda. Senikaua kui sinuga arvestatakse, oled elus.

Ausalt öeldes teengi kõiki neid teletöid just põhjusel, et see distsiplineerib. Teatud päevadel on vaja vormis olla, kas või nui neljaks. Ei saa ju alt vedada nii suurt hulka inimesi. Ja kui see peaks juhtuma, öeldakse sulle sekundipealt: "Oli tore, aga head nägemist!"

See kõlab küll uskumatuna, aga mõnda lauluteksti kirjutan mitu kuud. Ent kui muusika autor tuleb kurtma, et homme on stuudio kinni pandud ja tema raha lendab tuulde, siis on iselugu.

Näiteks ei tea ma, kas keegi mulle kunagi veel mõnda muusikalitõlget pakub. Sellised tööd eeldavad, et sul oleks vaba poolaasta. Aga tullakse enamasti 24. tunnil. Sestap on lühivormid rohkem teretulnud, sest kubjas peab pidevalt kukil istuma. Olgu selleks või aeg. Kui üritad sellest üle hüpata, toodad saasta.

Veel üks reegel: ära küsi kunagi raha ette! Siis ei ole hiljem häbi.

Nende kahe telesaate ja laulusõnade puhul jääte teie tagaplaanile. Loorberid lähevad saatejuhile või lauljale. Kas see rahuldab teid?

Minu kui kirjatööst elatuva inimese reeglistikku kuulub usaldus interpreteerija vastu. Ja kui seda juba eos pole või seda on kuritarvitatud, ei võta ma uut pakkumist lihtsalt enam vastu.

"Teletaibu" või "Bläkkpoksi" puhul pole seda kunagi juhtunud, et minu sõnu on nii väänatud, et peaksin hiljem häbi pärast silmad maha lööma. Laulusõnad on muidugi iseasi, neid võib ju alati muuta. Vähemasti nii pahatihti arvatakse. Helde taevas, jätke see töö ometi autorile!

Aga kõige kohta siin elus kehtib tõde: tee nii hästi, et teised saaksid asja muuta ainult paremaks. Või mis veel parem: katsu oma töödega sel moel hakkama saada, et neid polekski vaja hiljem ümber teha. See on meeskonnamängija kõige suurem rõõm!

"Teletaibu" ekraanil olevaid tegijaid on süüdistatud poliitilises erapoolikuses. Kuidas on teiega?

Suitsunäljas ahelsuitsetaja läheb sellele, kes keelatud kohas koni ette paneb, kohemaid kallale, sest tema ise on ju täitnud kõiki ühiselu reegleid ning vastu pidanud. Alkohoolik õigustab end väitega, et mõni joob temast veel rohkem ning suisa teiste nähes.

Mõningate poliitikutega on kahjuks sama lugu: avaliku elu tegelastena ei kannata nad teravdatud tähelepanu, kuigi peaksid olema ju sellega juba eos arvestanud. Kui sinust teatud kontekstis räägitakse, oled sa selle järelikult ära teeninud.

Minu teada pole praeguses "Teletaibu" meeskonnas ühtki inimest, kes ei suudaks saadet tehes säilitada poliitilist neutraliteeti. Ja pole kunagi olnud.

Ütlen otse välja: selle asemel et kokku lugeda, kui mitu korda kõlab teie nimi negatiivses kontekstis, loetlege parem, mitu korda kõlab mõni teine. Ja hakkab kohe parem! Eestlane on ju harjunud rõõmustama selle üle, et teistel läheb veel kehvemini. Aga kui see variant ei meeldi, siis tehke nii, et teist räägitaks ainult head.

Andke nõu, millise pealkirja ma peaksin sellele intervjuule panema, et see pääseks "Teletaibu" pealkirjarubriiki "Leia puuduv sõna!".

Iga ajakirjanik teab, et pealkiri peab olema lööv. Kahjuks löövad mõned neist allapoole vööd või annavad tunnistust sellest, et kirjatsura on vahetanud kaine mõistuse alliteratsioonidest ja assonantsidest kubiseva kahtlase väärtusega mula vastu. Sellest võidab ainult "Teletaibu" vaataja, mitte lugeja.

Viimasel ajal on olukord siiski tunduvalt paranenud. Lauslollusi võib tikutulega taga ajada, kuid kõigi väljaannete peale kokku tuleb paar pärlit nädalas ikka. Rõõmu teeb ka see, et poeetide töömaile enam ei tungita. Üle kõige maailmas vihkan ma halbu värsse.

Mõni asi võtab aga lihtsalt nõutuks. Näiteks: ""Teletaibu" stsenarist kirjutab stsenaariumi saatele "Teletaip"". Selle sõnumiga ei oska ma mitte midagi peale hakata, sest lugu ennast poleks nagu enam mõtet avaldadagi. Need artiklid jätaks ma realugejana kohe kõrvale. Kuid mu nina ütleb, et sellistest võib leida vähemalt ühe hea tsitaadi.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles